Inglise pop Tallinnas
Näitus “As Is When: näiteid briti popkunstist 1961-1972” Tallinnas Rotermanni soolalaos, kuni 30. oktoobrini.
Inglise graafika näitus viib vaataja otsejoones 20. sajandi kunstipildi ühte legendaarsesse ajastusse. Kuulub ju just 60ndatele uuenduslik-radikaalse kümnendi kuulsus ning seda nii kultuurilises kui laiemas sotsiaalpoliitilises mõttes. Et popkunsti lavaletulek kuulub selle kümnendi alguspoolde, siis kiputakse seda retrospektiivselt suhteliselt rahulikuks kunstivooluks pidama võrreldes popiga samal ajal või kohe vahetult pärast seda esile kerkinud uute suundade – happeningi, performance’i, kehakunsti, poliitilise kunsti erinevate avalduste või kontseptualismiga. See johtub ka popi rõõmus-värvilisest esteetikast ning nn. cool’ist suhestumisest kaasaegse tarbe- ja massikultuuriga.
Popkunsti kaks algust
Nagu teada, kuulub see ‘klassikalise’ ehk puhtakujulise popkunsti valitsusala kultuuriliselt eelkõige Ameerika Ühendriikidesse, kus popkunsti plahvastulik areng viib selleni, et popkunsti kiputakse tihti puhtameerikalikuks nähtuseks pidama. Ei maksa siiski unustada, et popkunst sündis tegelikult kaks korda, nagu Lucy Lippard kirjutab klassikaliseks muutunud popkunsti käsitluses.
Kõigepealt sündis pop Inglismaal ning seejärel – iseseisvalt – New Yorgis. Kultuuriliselt oli see “teine sündimine” olulisem, kuivõrd popkunsti levik üle terve maailma ning selle omastamine noorema generatsiooni kultuuritarbijaringi poolt järgnes ameerika popi sünnile. Sellest hoolimata kuulub inglise popkunstile au “omada” esimest klassikalist popkunsti teost: Richard Hamiltoni kollaaž “Just What Is It that Makes Today’s Homes so Different, so Appealing?” (1956) esitas terve rea tollase populaarkultuuri ikoonilisi kujutisi – televiisor, atleetvõimleja, paljas tüdruk, lindimakk, lihakonserv jne. Teos oli väljas kuulsal näitusel “This is Tomorrow” ehk maakeeli “See on homme”, seega esitades nägemust tuleviku ühiskonnast ja kultuurist. Et briti pop sai alguse juba 1950ndatel, siis kuulub neile väidetavalt ka popkunsti mõiste sissetoomise au, kuigi selle esmakasutuse aega on tagantjärgi raske kindlaks teha, nagu Lawrence Alloway, kellele selle termini esmakasutust on atributeeritud, väidab. Nii või teisiti, briti popkunst seisis 20. sajandi lääne ühiskonna visuaalset külge vast kõige enam mõjutanud kunstivoolu alguses.
Popkunst ja eesti vaataja
Käesoleva näituse koostaja Richard Riley kirjutatud essee, mis on soolalaos saadaval, analüüsib väljapanekut eelkõige graafika arengu seisukohtadelt, rõhutades popkunsti olulist rolli kergesti paljundatavate graafiliste tehnikate kasutuselevõtus ja edendamises. Popkunsti ideoloogia, mis tihti vastandas ennast varasema nn. kõrge kunsti ainulaadsuse, autentsuse ja kunstniku isikliku käekirja nõutele, tõi kaasa odavuse, seriaalsuse, mehhaanilise reproduktsiooni põhimõtete massilise kasutuselevõtu. Iseenesetmõista tekitas see probleeme nendele kõrge kunsti kaitsjatele, kes “originaalteose” olemasolu ja äratuntavust nii kunsti enda kui kunstimaailma funktsioneerimise aluseks pidasid.
Popkunsti massitootmise põhimõte, mis oli laenatud kaasaegsest tootmisest ja populaarkultuurist, ei väljendunud mitte lihtsalt reklaami- ja tööstusvallast pärit trükitehnikate ülevõtmise näol, vaid see kujundas oluliselt ka popkunsti ikonograafilist olemust. Seriaalse kujutise printsiip on vast kõige tuttavam popi guru Andy Warholi töödest, kuid käesoleval näitusel pakub suurepärase näite samast printsiibist Patrick Caulfieldi “Interjöörid”, kus üht ja sama interjööridetaili esitatakse neli korda eri värvides. Või miks mitte lugeda masstootmise, tüüpilisuse ja seriaalsuse võrdkujuna näiteks Richard Smithi tööd “PM suurendus (Philip Morris)”.
Ida-Euroopa kontekstis on popkunsti vaatamine-tõlgendamine muidugi omaette teema, kuna popkunst on kapitalistlikul tootmisel põhineva ühiskonnamudeli, selle masstootmise ja –tarbimise ning vastavate ideoloogiliste mehhanismide – reklaami, visuaalsete kujutiste lõputu ringlemise jne. produkt. Meie jaoks on popkunsti sotsiaalne ja majanduslik taust alles viimase aastakümne vältel tuttavaks saanud, aga loomulikult mitte sellisel kujul, nagu see ajalooliselt popkunsti tekitajaks ja kujundajaks oli. Kui 1960ndate teisel poolel kerkisid ka eesti kunstis esile lääne popkunstist malli võtnud suundumused, siis tänu totaalselt erinevale ühiskondlik-ideoloogilisele taustale osutus nende tööde sõnum vaat et vastupidiseks lääne popkunsti omale. Leonhard Lapin tegi väga õige ettepaneku nimetada vastavad suundumused “liit-popiks”, kuivõrd meie popi tähendus sõltus N. Liidus valitsevast tegelikkusest ning “liit” viitas ka uuete elementide liitumisele – lääne popkunsti vormikeel ja kujundistu omandasid ühenduses kohalike oludega täiesti uue tähenduse. Coca-Cola pudel oli eestlase jaoks mitte ainult luksuse, vaid ka vabaduse tähis.
Märgid anglo-ameerika kultuuri eripärast
Sellest aspektist on huvitav ja keeruline enda jaoks lahti seletada briti popkunsti näidete sisulist – sotsiaalset, massimediaalset, tarbijaühiskondlikku ja ka laiemalt kultuurilist tausta. Samas kohtab näitusel piisavalt palju märke neist anglo-ameerika kultuuri eripäradest, mis on hiljuti eesti kultuuriteadvusesse üle kandunud: kas me loeme ikka kõik välja, et Allen Jones’i “Saladuslikud Valentinad” on Valentinipäeva-teemaline töö? Või kas ei too Harold Coheni sari “Richard Hamilton” paralleelina meelde kunstniku kui popstaari nähtuse esilekerkimist ja promomist 90ndate eesti kunstis? Näiteid võiks ilmselt tuua lõputult.
Briti popkunsti näitusel on eesti kunstipublikule palju öelda ja näidata ning selleks ei ole sugugi ainult üks oluline moment 20. sajandi kunstiajaloost. Sel näitusel tulevad nähtavalt ka paljud kaasaegse kunstimaailma tendentsid, mis on viimase kümnendi vältel meiegi kunstielu oluliselt mõjutanud. Nii annab väljapanek meile võimaluse mõtestada eesti kunsti ajaloolisi ja kaasaegseid arenguid rääkimata kohalikust massiliselt levitatavast visuaalkultuurist, mille esteetikal ja ideoloogial on popkunstiga paljugi ühist.
