Townsend ei ole samasugune lastekirjandus nagu Astrid Lindgren või Harry Potter. See on küll kirjutatud lasteraamatuna, ent sisuliselt on ta mõeldud vanematele, või vähemasti saavad nemad sellest hoopis teisiti aru.
“Ma ei salli, kui küsitakse, kas Adrian on üks minu poegadest,” ütleb Townsend, kahe poja ja kahe tütre ema. Adrian Mole on peamiselt kirjanik ise, selles on tema lapsepõlve soovi “intelligent” olla ning puhast inglise sotsialismi, mis tingitud vinduvas tööstuslinnas elamisest.
Inglase sotsialism on eelkõige pettumus. Adrian pole vati sees sündinud kukupai: tema ema on litsakas, isa saamatu, õpetajad hüsteerikud ning ta ise veedab vaba aega Dostojevskit lugedes ning oma riista pikkust mõõtes. Autorihoiak on positiivne, ehkki irooniline. Townsend rõhutab, et sellisel puhul on salajane päevik ainus võimalik vorm – mitte ükski inglane ei söandaks sellistest asjadest avalikult rääkida.
Adrian Mole ei jäänud ühele vanusele toppama. Üksteise järel ilmusid “Adrian Mole ja kasvav ahastus”, “Adrian Mole: väikesest suureks” jt. Need on 1980ndate raamatud, mis vaatamata ajatutele täiskasvanuks saamise teemadele kubisevad ka viidetest tollasele elule Inglismaal.
Sülle sadas silmapaistev hulk raha ning Townsend sõitis Moskvasse Dostojevski hauda vaatama ning naasis veel mitu korda, jõudes isegi Siberisse. Ühtlasi taipas ta, et oli kõik selle ajastu kohta ära öelnud ning lõpetas Adrian Mole’i lugude kirjutamise. Ta tegeles muu ilukirjanduse ning näidenditega, millest Adrian Mole’i esimene osa on üks populaarsemaid inglise noortenäidendeid. Samast materjalist arenes ka telesari. 1980ndatel näitas seda Soome TV. Nii mõneski Tallinna koolis itsitasid keskkoolitüdrukud omakeskis peategelase üle, kes muudkui oma nokut joonlauaga mõõtis.

1990ndate alguse maailma muutustes nägi Sue Townsend ka muutusi inglise elus. Ilmusid paarikümnese Adrian Mole’i uued päevikud. Thatcheri ja Falklandi sõja asemel sai märksõnaks Adriani kirjanikuks hakkamise soov. Vahepeal hakkas Sue Townsend avaldama iganädalast järjejuttu Adriani päevikust The Guardiani nädalalõpulehes.
Siis selgus, et naise suhkruhaigus on arenenud nii kaugele, et ta jääb pimedaks. Kuid kirjanik töötas edasi ning kirjutas romaane ja näidendeid ega näita siiani märke alla vandumisest, ehkki on praeguseks täiesti pime. Ta elab endiselt Leicesteris ning kirjutab praegu romaani valvurist, kes seisab Downing Streetil peaministri ukse taga valves. Selleks võtab kirjanik suured paberilehed ning kirjutab neile käsitsi suurte tähtedega tekste, mis abiline arvutisse sisestab.

Enne Townsendile helistamist mõtlen, kas tema haiguse teemal tasub juttu üles võtta. Telefonile vastab lahke ja entusiastlik hääl. Ta tunneb muret, ega ma talle mobiilile helistamisega endale väga suurt arvet ei tee.
Ta ei lasku pimeduse üle kurtmisse: “Kõige rohkem tunnen ma puudust sellest, et näeksin inimestega rääkides nende ilmet ja reaktsioone.”
Paari aasta eest algas Inglismaal uus ajajärk, seoses Tony Blairi sotside võimuletulekuga. Taas ärkas ellu Adrian Mole, kes sedapuhku on kolmekümnene, töötab urkabaaris ning vahepeal sündinud lapsele ning luhtunud kooselule vaatamata usub muuhulgas endiselt oma lapsepõlvearmastuse ning nüüdse poliitiku Pandora kättesaadavusse.
Teda ümbritsevad muud tänapäevased inglise elu tunnused, nagu pakistanlastest umbkeelsed poeomanikud või sotsialistlike lesbide globaliseerumisvastane ühendus. Tema isa vajab Viagrat ning ema pole põrmugi siivsam.
Kirjastuste ülilahketele lepingutele vaatamata Townsend praegu veel järje peale ei mõtle: “Võibolla kunagi küll. Siis kui kunagi Inglismaa jälle piisavalt muutunud on.” Nagu iga kultusraamatu- või tegelase looja, on ka tema mõnes mõttes selle vang. Ta peab ise oma parimaks raamatuks hoopis “Ghost Childrenit”, mis on tõsine raamat inimeste suhtest 17 aastat pärast aborti.

Townsend ei ole lugenud ega isegi lindilt kuulanud Harry Potterit, millega võrdlemist peavad kõik kirjanikud praegu välja kannatama. “Ma lihtsalt ei taha seda teha, sest äkki ta ei meeldi mulle ja siis üritab keegi konflikti üles puhuda.” Kuigi Adrian Mole’ist on tehtud populaarne telesari, ei tule temast kunagi kassafilmi, sest menuks kinos nõuab see natuke liiga palju kaasamõtlemist. “Üks Ameerika kompanii tahtis filmi teha eeldusel, et Adrianist saab neurootiku asemel kooli parim sportlane ja isast kalur. Ning tegevus oleks üle viidud hoopis kruiisilaevale, kus töötanuks Adriani ema, et saaks sisse tuua erinevaid tegevuspaiku.”
Viimati ilmus Townsendilt “55 ¾ aasta vanuse naise avalikud pihtimused”, mis endiselt arutab kõike, mis inglastele parajasti tähtis. Ent neid raamatuid ei loe ainult inglased. “Paljud rahvad tunnevad miskipärast sidet inglastega. Eestlased peaksid temperamendi poolest veel lähemal olema, või siis on see midagi üldinimlikku.” Lõpetuseks lubab kirjanik võibolla Eestissegi tulla.

Adrian Mole’i sarja valitud tegelasi

Adrian Mole – Neurootiline Leicesteri poiss, kes arvab, et ta on intellektuaaliks sündinud, ning näeb kõiges hävingut. Praeguseks umbes 33aastane luuser, tarbib Prozacit.
Pandora Braithwaite – Adriani suur armastus 13aastasest saati, ent  pole kaugemale jõudnud pärast 1981. aastal korraks oma käe Pandora rinnahoidjasse toppimist. Pandora on leiboristide parlamendikandidaat.
Bert Baxter – Adriani tuttav noorusest saati. Kommunist, pensionär ja Leicesteri suurim toriseja. Suri üks päev enne oma 106. sünnipäeva.
Barry Kent – Endine Adriani koolivend, hilisem punkar ja kohalik retsidivist. Praeguseks pärjatud kirjanik ning poeemi “Alasti” autor.
George Mole – Adriani töötu ja impotentne isa.
Pauline Mole – Adriani rahuldamatu ja täitmatu ema.
William Mole – Adriani poeg, Teletupsude fänn.
Vljkjkjv Jajkj – Belgradi tõlk, kes huvitub Adriani ilmumata romaanist.