Inglismaa armastab luuserit
Sue Townsend.
“Salajane päevik. Adrian Mole, 13
3/4 aastat vana”.
Tõlkinud Tiina Tiiman. Kirjastus Tänapäev,
2002. 212 lk.
Leicester on ülimalt õnnetu linn ning Inglismaa
kunagise hiilguse allakäigu peegelpilt. Poole Tallinna suurune linn on kaotanud
kõik oma uhkuseallikad. Kiri linna vapil ütleb: “No Change” ehk “Muutusteta”.
Kunagine juhtiv briti tekstiilitööstuse keskus langes 1980ndate alguses
sügavasse kriisi. Hiljuti Inglismaa lehti läbinud uudis Margaret Thatcheri
haigestumisest Leicesteri elanikes kaastunnet ei ärata, just tema võimu all
nulliti kohalik tööstus ära. Iga tööstuslinna teine uhkuseallikas, sport, on
samuti mannetus seisus. Leicester City on Inglise jalgpalliliigas kindlalt
viimane ning kukub madalamasse divisjoni, ka kunagisi kriketi hiilgepäevi
nooremad ei mäleta. Olukord on nii masendav, et inimesed lausa ootavad uusi
altminekuid, et ennast vähemasti selles arvestuses parimana tunda. Ent on üks
erand.
Sue Townsend sündis 1946. aastal. Ta jättis kooli pooleli
15aastaselt ning läks tööle kingavabrikusse, kus ta pealseid ja taldu kokku
õmbles. Müüja ning garaaživalvuri töö järel olnuks loogiline koduperenaise
ametikoht. Ent juba koolis tundis Sue huvi kirjanduse vastu, tema suured
lemmikud olid Tšehhov ja Dostojevski. Kui ta nende kõiki raamatuid ka lugenud
polnud, armastas ta neid ikkagi avalikes kohtades süles kanda, pealkiri ja
autori nimi kõigile kaugele näha. Täiskasvanuna otsustas ta väiksena proovitud
kirjutamist jätkata. Harrastusteatrile kirjutamise järel saabus edu BBC raadio
kuuldemänguvõistluse võitmisega 1982. Loo peategelaseks oli 13aastane
koolipoiss Adrian Mole, kelle vanemad olid pisut hullud ning kes ise oli
veendunud oma kõrgeltarenenud intellektuaalsuses. 1985 ilmus see raamatuna
“Adrian Mole. Salajane päevik, 13 ¾ aastat vana”. Teos sai kohe bestselleriks
ja on üliinglaslikust sisust hoolimata praeguseks tõlgitud rohkem kui 30
keelde.
Townsend ei ole samasugune lastekirjandus nagu Astrid Lindgren või Harry
Potter. See on küll kirjutatud lasteraamatuna, ent sisuliselt on ta mõeldud
vanematele, või vähemasti saavad nemad sellest hoopis teisiti aru.
“Ma ei
salli, kui küsitakse, kas Adrian on üks minu poegadest,” ütleb Townsend, kahe
poja ja kahe tütre ema. Adrian Mole on peamiselt kirjanik ise, selles on tema
lapsepõlve soovi “intelligent” olla ning puhast inglise sotsialismi, mis
tingitud vinduvas tööstuslinnas elamisest.
Inglase sotsialism on eelkõige
pettumus. Adrian pole vati sees sündinud kukupai: tema ema on litsakas, isa
saamatu, õpetajad hüsteerikud ning ta ise veedab vaba aega Dostojevskit lugedes
ning oma riista pikkust mõõtes. Autorihoiak on positiivne, ehkki irooniline.
Townsend rõhutab, et sellisel puhul on salajane päevik ainus võimalik vorm –
mitte ükski inglane ei söandaks sellistest asjadest avalikult rääkida.
Adrian Mole ei jäänud ühele vanusele toppama. Üksteise järel ilmusid
“Adrian Mole ja kasvav ahastus”, “Adrian Mole: väikesest suureks” jt. Need on
1980ndate raamatud, mis vaatamata ajatutele täiskasvanuks saamise teemadele
kubisevad ka viidetest tollasele elule Inglismaal.
Sülle sadas silmapaistev
hulk raha ning Townsend sõitis Moskvasse Dostojevski hauda vaatama ning naasis
veel mitu korda, jõudes isegi Siberisse. Ühtlasi taipas ta, et oli kõik selle
ajastu kohta ära öelnud ning lõpetas Adrian Mole’i lugude kirjutamise. Ta
tegeles muu ilukirjanduse ning näidenditega, millest Adrian Mole’i esimene osa
on üks populaarsemaid inglise noortenäidendeid. Samast materjalist arenes ka
telesari. 1980ndatel näitas seda Soome TV. Nii mõneski Tallinna koolis
itsitasid keskkoolitüdrukud omakeskis peategelase üle, kes muudkui oma nokut
joonlauaga mõõtis.
1990ndate alguse maailma muutustes nägi Sue Townsend ka muutusi inglise
elus. Ilmusid paarikümnese Adrian Mole’i uued päevikud. Thatcheri ja Falklandi
sõja asemel sai märksõnaks Adriani kirjanikuks hakkamise soov. Vahepeal hakkas
Sue Townsend avaldama iganädalast järjejuttu Adriani päevikust The Guardiani
nädalalõpulehes.
Siis selgus, et naise suhkruhaigus on arenenud nii
kaugele, et ta jääb pimedaks. Kuid kirjanik töötas edasi ning kirjutas romaane
ja näidendeid ega näita siiani märke alla vandumisest, ehkki on praeguseks
täiesti pime. Ta elab endiselt Leicesteris ning kirjutab praegu romaani
valvurist, kes seisab Downing Streetil peaministri ukse taga valves. Selleks
võtab kirjanik suured paberilehed ning kirjutab neile käsitsi suurte tähtedega
tekste, mis abiline arvutisse sisestab.
Enne Townsendile helistamist mõtlen, kas tema haiguse teemal tasub juttu
üles võtta. Telefonile vastab lahke ja entusiastlik hääl. Ta tunneb muret, ega
ma talle mobiilile helistamisega endale väga suurt arvet ei tee.
Ta ei
lasku pimeduse üle kurtmisse: “Kõige rohkem tunnen ma puudust sellest, et
näeksin inimestega rääkides nende ilmet ja reaktsioone.”
Paari aasta eest
algas Inglismaal uus ajajärk, seoses Tony Blairi sotside võimuletulekuga. Taas
ärkas ellu Adrian Mole, kes sedapuhku on kolmekümnene, töötab urkabaaris ning
vahepeal sündinud lapsele ning luhtunud kooselule vaatamata usub muuhulgas
endiselt oma lapsepõlvearmastuse ning nüüdse poliitiku Pandora kättesaadavusse.
Teda ümbritsevad muud tänapäevased inglise elu tunnused, nagu
pakistanlastest umbkeelsed poeomanikud või sotsialistlike lesbide
globaliseerumisvastane ühendus. Tema isa vajab Viagrat ning ema pole põrmugi
siivsam.
Kirjastuste ülilahketele lepingutele vaatamata Townsend praegu
veel järje peale ei mõtle: “Võibolla kunagi küll. Siis kui kunagi Inglismaa
jälle piisavalt muutunud on.” Nagu iga kultusraamatu- või tegelase looja, on ka
tema mõnes mõttes selle vang. Ta peab ise oma parimaks raamatuks hoopis “Ghost
Childrenit”, mis on tõsine raamat inimeste suhtest 17 aastat pärast aborti.
Townsend ei ole lugenud ega isegi lindilt kuulanud Harry Potterit, millega
võrdlemist peavad kõik kirjanikud praegu välja kannatama. “Ma lihtsalt ei taha
seda teha, sest äkki ta ei meeldi mulle ja siis üritab keegi konflikti üles
puhuda.” Kuigi Adrian Mole’ist on tehtud populaarne telesari, ei tule temast
kunagi kassafilmi, sest menuks kinos nõuab see natuke liiga palju
kaasamõtlemist. “Üks Ameerika kompanii tahtis filmi teha eeldusel, et Adrianist
saab neurootiku asemel kooli parim sportlane ja isast kalur. Ning tegevus oleks
üle viidud hoopis kruiisilaevale, kus töötanuks Adriani ema, et saaks sisse
tuua erinevaid tegevuspaiku.”
Viimati ilmus Townsendilt “55 ¾ aasta vanuse
naise avalikud pihtimused”, mis endiselt arutab kõike, mis inglastele parajasti
tähtis. Ent neid raamatuid ei loe ainult inglased. “Paljud rahvad tunnevad
miskipärast sidet inglastega. Eestlased peaksid temperamendi poolest veel
lähemal olema, või siis on see midagi üldinimlikku.” Lõpetuseks lubab kirjanik
võibolla Eestissegi tulla.
Adrian Mole’i sarja valitud
tegelasi
Adrian Mole – Neurootiline Leicesteri poiss, kes arvab, et ta on
intellektuaaliks sündinud, ning näeb kõiges hävingut. Praeguseks umbes
33aastane luuser, tarbib Prozacit.
Pandora Braithwaite – Adriani suur
armastus 13aastasest saati, ent pole kaugemale jõudnud pärast 1981.
aastal korraks oma käe Pandora rinnahoidjasse toppimist. Pandora on
leiboristide parlamendikandidaat.
Bert Baxter – Adriani tuttav noorusest
saati. Kommunist, pensionär ja Leicesteri suurim toriseja. Suri üks päev enne
oma 106. sünnipäeva.
Barry Kent – Endine Adriani koolivend, hilisem punkar
ja kohalik retsidivist. Praeguseks pärjatud kirjanik ning poeemi “Alasti”
autor.
George Mole – Adriani töötu ja impotentne isa.
Pauline Mole –
Adriani rahuldamatu ja täitmatu ema.
William Mole – Adriani poeg,
Teletupsude fänn.
Vljkjkjv Jajkj – Belgradi tõlk, kes huvitub Adriani
ilmumata romaanist.