Inimene Hitler
"See on Hitler", ütles üks kaasaja tunnustatumaid Hitleri-uurijaid, Saksa ajaloolane Joachim Fest, olles näinud filmi “Allakäik“ (“Der Untergang“) peaosatäitja Bruno Ganzi Adolf Hitleri rollis. Sama kinnitas ka tänapäeva üks tuntumaid Hitleri-uurijaid, inglane Ian Kershaw “Frankfurter Allgemeine Zeitungile“ kirjutatud arvustuses.
Et kaks sellise kaliibriga asjatundjat nii ühemõttelise hinnangu annavad, osutab lavastaja Bernd Eichingeri võimekusele. Seda kinnitab ka suur publikuhuvi, mida Saksa kinokülastajad on filmi vastu üles näidanud alates “Allakäigu” jõudmisest kinodesse septembri keskpaigas. Juba on mitmed Saksa poliitikud ka teinud ettepaneku, et film peaks kuuluma kohustusliku kooliprogrammi hulka. “Nimed marmortahvlil” kogemust meenutades peaks see eestlastele paljugi tähendama - nõnda jõuab film kõikide teadvusesse ja paljude südamesse, ka nende, kes seda võib-olla ise ei tahagi. Ent kas “Allakäik” on selline film mida peaks massid vaatama? Nii mõnigi tavaline sakslane on väljendanud hirmu, et Eichingeri film kujutab ohtlikult inimlikku Hitlerit. Sama mõttega tuli lagedale ka vasakpoolne filosoof Raplh Giorgdano, kelle meelest pole Saksamaa ka täna, kuuskümmend aastat hiljem, valmis vaatama sellist filmi ja sellist Hitlerit.
Siiski ei ole tegu dokumendiga Hitleri viimastest päevadest. See on eelkõige mängufilm, looming, mis püüab seletada ühe düstoopia võigast lõppu. Seejuures toetub ta arvukale allikmaterjalile nagu Hitleri sekretäri Traudl Junge või arhitekti, toonase varustusministri Albert Speeri mälestused. Lisaks on osavalt põimitud filminarratiivi tolle aja dokumentaalkaadritest tuttavaid stseene - näiteks Hitlerjugendi lapssõdurit põsest näpistav Hitler, rääkimata paljudest ajaloolistest dialoogidest, ütlustest või kõnekatketest. Selliste vahenditega on loodud terviklik segu punkris toimuvast draamast ja tänavalahingutest selle kohal. Väga efektne kujutluslaad ning tõetruud lahingu- ja linnakaadrid (paljud tänavaplaanid on võetud Peterburis, mille klassitsistlikust arhitektuurist on oluliselt rohkem säilinud kui Berliinis) koos sügavate sissevaadetega tegelaste hinge loovad tunde, et tegu on filmiga, mis ei jutusta mitte ainult Hitleri lugu, vaid Saksamaa lugu üldiselt. Võib-olla süvendas filmi sugestiivsust ka selle vaatamise koht — Berliin, vaid mõne kilomeetri kaugusel sündmuskohast.
Suurejoonelistele ja haaravatele lahingukaadritele vaatamata ei ole „Allakäik” sõjafilm vaid eelkõige siiski film inimestest, ajaloolistest isikutest. Selleks pakubki sõja viimaste päevade traagika sõlmpunkt - punker - suurepärase võimaluse. Hitleri punkrist käisid läbi enam-vähem kõik kolmandas riigis mõju omanud isikud. Vaataja pilgu eest sammubki mööda terve galerii natsiriigi juhte nagu Albert Speer, marssalid Keitel ja Jodl, SS-i juht Heinrich Himmler, loomulikult Joseph Goebbels koos perega, Eva Braun ja viimase õemees, sõja lõpupoolse mõjuvõimsaks muutunud Hermann Fegelein. Põgusalt satub kaamerasilma ette ka tolleks hetkeks täielikult narkosõltlaseks muutunud riigimarssal Hermann Göring, samuti näidatakse ka Martin Bormanni. Kuid filmi keskkohal on siiski punker oma intriigide ja jaburustega. Ning punkri keskkohal on Adolf Hitler.
Kohe, kui ekraanile astub Hitler - esialgu tagasivaateliselt 1942. aastal, mil Traudl Junge asus tema teenistusse - ei jää tegelaskuju perfektsus märkamata. Tõepoolest liigub ekraanil Hitler, mitte demoniseeritud kurjusevürst ega ka Führer, ei - tegu on Inimene Hitleriga. Ta on küll ebasümpaatne, ilma kahtluseta hull ja omadega täiesti puntras, kuid ta on inimene. Ning see on filmi tugevamaid külgi nii kunstilises kui ideelises mõttes, sest on ju kõik Hitleriga seonduv tänagi tabudest üle külvatud ning eelarvamustest on raske läbi tungida. Nii nagu sakslased kujutasid 1930ndatel Hitlerit ette pooljumalana, nii nimetatakse teda täna deemoniks ja igasugused muud arusaamad tembeldatakse revisionismiks.
Ometi on raske mõelda, et keegi võiks tunda imetlust selle inimvraki vastu, keda vaataja näeb küll lusikaga ühepajatoitu vohmimas, küll Eva Brauni ilaselt suudlemas, küll oma sõjaväelasi sõimamas. “Allakäigu” Hitler on inimene, kuid sellisena äärmiselt tülgastav ja vahetu. See ei tähenda aga, et film seletaks lahti Hitleri “saladuse” - kui selline eksisteerib. Ei, see ei ole ka filmi eesmärk, selleks tuleks ilmselt uurida Hitleri karjääri algust, võib-olla lapsepõlve. Pigem tahab film luua pilti, mille abil vaataja saaks edasi mõelda - nii nagu hea raamat või hea luuletus ei sea eesmärgiks öelda kõike, vaid panna inimest mõtlema. Ja mõtlema suudab Eichinger vaatajat panna, kasutades selleks mitte ainult Hitleri kuju vaid ka tema „õukondlasi” - Hitleri lähikondlastest portreteeritud erilise hoolega Joseph Goebbels ja tema naine Magda. Ja mitte ilma põhjuseta.
Rahvavalgustus- ja propagandaminister Goebbels oli Hitleri üks lojaalsemaid kaasvõitlejaid, kes otsustas järgneda füürerile ka surmas. Samaväärse lojaalsusega järgnes Goebbelsile endale tema naine Magda, kes teatab, et selline maailm, kus pole natsionaalsotsialismi, ei ole elamisväärne. Tema tegelaskuju on teatud mõttes kõige võikam, sest kuigi Hitleri otsus anda viimane lahing tsiviilisikutega täidetud Berliinis on kindlasti mastaapne inimsusevastane roim, siis sellisena jääb ta filmivaatajale veidi abstraktseks — tegu on sõjaga ja sõjas surrakse, siis seevastu näitab film kiretu detailsusega Magda Goebbelsit omaenda lapsi tapmas, neid mürgitamas.
Magda Goebbelsi tegu on täiesti perversne, ebanaiselik, ebaemalik ja ebainimlik, kuid ometi just see pikk, detailne ja kiretu stseen, kus proua Goebbels üksteise järel oma kõigi kuue unerohuga uinutatud lapse suhu mürgiampulli paneb ja nende hambad ampulli purunemise raksuge kinni vajutab, näitab eriti selgelt inimlikku närusust, meie loomuse jälki, kuid võimalikku külge. Seda tühjust ei täida, vaid hoopis rõhutab Magda Goebbelsi naeruväärne lootus, et jumal näeb ja andestab.
Lahenduseks on see stseen kahes mõttes. Üks, teatud mõttes teoloogiline, näitab natsionaalsotsialistliku riigi eliidi täielikku võõrandumist jumalast ja seetõttu automaatselt ka inimlikkusest ja inimväärikusest. Teises, filminarratiivses mõttes jõuab selle stseeniga vaataja teadvusesse tõsiasi, et Berliini langemise näol oli tõepoolest tegu maailma lõpuga, ÜHE maailma lõpuga ning selliselt on „Allakäik” tõesti suutnud portreteerida süsteemi lõppu, kiskuda ta täielikult armetusse alastusse.
Hitleri ja Eva Brauni, hiljem Joseph ja Magda Goebbelsi laipade põletamine bensiiniga vaid kriipsutab alla selle ühest küljest tuntud, teisalt kulunud stampide tõttu võõraks muutunud loo inimlikku närusust. Et film lõppeb hoopis stseeniga, kus Traudl Junge ja sõja üleelanud Hitlerjugendi poisike sõidavad jalgrattaga linnast välja rohelusse, pole üllatav. Selle nurga alt on ju tegu tuntud looga ning lõppki teada, nii palju kui ajaloo puhul lõpust saab rääkida. Eks elati siis edasi ja elatakse ka tulevikus, ükskõik kui jubedad poleks inimeste roimad ja kui suured nende kannatused.
Tegu on tõesti põneva filmiga, millele võib etteheiteid teha vaid mõningates detailides - nimelt eeldab punkri intriigide täielikku mõistmist tegelaskujude tundmist, kelle kohta film ei anna kuigi palju infot. Kuid need on pisiasjad, mis ei tohiks kedagi peale asja vastu sügavamat huvi tundvate vaatajate segada.
“Allakäik” on ääretult haarav filmilugu, mille nautimisel ei mängi rolli ei eelpool mainitud vajakajäägid ega lõpplahenduse teadmine ning mis mõjub ühtaegu nii mõistusele kui tunnetele ning ei jäta ilmselt kedagi külmaks. Selliselt võib tõesti soovitada seda pea igaühele, keda huvitab ajalugu ning inimloomuse keerdkäigud selle mõjutaja ja mõjualusena. Jääb üle vaid loota, et „Allkäik” jõuab ka Eesti kinolinadele!
