Inimene on kõige õnnelikum keskpäeval
Psühholoogiaprofessor Jüri Allik (54) on minu ajakirjanduslikust huvist tema isiku vastu üllatunud. “Ma ei tea, millega ma teie tähelepanu ära olen teeninud,” lausub ta teatud umbusuga hääles. Rahvusvahelise tunnustusega staarid teaduses ei pälvi just kuigi sageli meedia tähelepanu, välja arvatud juhud, kui nad ise mõnes kolumnis sõna sekka ütlevad. Seda Allik mõnikord ka teeb ning tema avalikel ülesastumistel meedias tundub olevat üks põhiline eesmärk: sõda klisheedega, psühholoogilise kitshiga. “Ma pole elus ühegi artikli peale nii palju vastukajasid saanud, “ ütleb ta ühe möödunud detsembris ilmunud Postimehes ilmunud arvamusloo kohta. Jutt käis eestlase IQ-st. Lisaks sügavale veendumusele, et eesti keel on kõlailult maailma pingereas teine, et eestlane on jonnakas ja töökas, usutakse ka, et eestlane on loomuldasa targem kui muud rahvad. “Eestlase keskmine IQ on kusagil 130 juures, mis on sama kõrge kui ameerika astronautidel,” kirjutas toona Päevaleht. Professor Allik tõi rahvusuhked pilvedelt alla, andes teada, et esiteks mõõdeti eesti laste intelligentsustaset viimati aastal 1939 ning ei siis ega ka hiljem pole ükski uuring kinnitanud, et me oleme avarama mõistusega kui inglased või ameeriklased.
Või tema essee eestlaste kollektivismist, mis ilmus septembris Postimehes. Uurimus näitab, et me väärtustame iseolemist ja võrdsust ühiskonnas samavõrra Põhjamaade ja Lääne-Euroopaga, ent ometi: “Ei maksa teha illusioone, et eestlane on kõigi oma hoiakute ja väärtuste poolest juba Euroopas. On mitmeid suhtumisi ja hoiakuid, mis meid üsna teravalt eristavad soomlastest, hollandlastest või sakslastest. Näiteks on raske leida sellist Euroopa Liidu riiki, kus elanikkonnast ligi 60 protsenti ei ole rahul surmanuhtluse ärakaotamisega.”
“Mu telefon oli punane, ” ütleb Allik ja lisab: “väga ebaprofessionaalne”. Sest tal on ka teistsuguseid, tema meelest olulisemaid artikleid. Teadusmaailmas peetakse sama kiivalt top-ten´e ja edetabeleid kui popmuusikas, teadlase väärikust hinnatakse selle põhjal, kui palju on ta avaldanud artikleid range eelretsenseerimisega teadusajakirjades ja kui palju neid kolleegid laiast maailmast tsiteerivad. Allik on Eesti psühholoogidest tsiteeritavuselt aasta-aastalt esikolmikus. Selle peale ei helista ega õnnitle keegi.
Kuigi tõsised psühholoogiateadlased pole meedia jaoks seksikad, teevad psühholoogia rahvalikumad vormid maailmas võidukäiku. Eneseabiõpikud on bestsellerite edetabelites võrdselt krimide ja naistekatega, juhtimiskonverentsidel langetakse psühholoogi taktikepi all transsi, artiklit mistahes teemal väärtustab staarpsühholoogi kommentaar.
Üks viimaste aastate jõulisemaid psühholoogilisi ilmutusi on emotsionaalne intelligentsus ehk võime oma tundeid mõista ja eritleda. See teema paneb Alliku prillid välkuma.
“Ma pean emotsionaalse intelligentsuse mõistet kahetsusväärseks ja ekslikuks, sest sellel pole sisu,” teatab ta ja lisab: “Sama edukalt võiks hakata elavat peristaltikat ja tõhusat seedimist nimetama füsioloogiliseks intelligentsuseks.”
“Suurem ja parem osa psühholoogidest on arvamusel, et emotsionaalse intelligentsuse kontseptsioon on liiga ähmane, et sellest võiks mingit kasu olla,” ütleb Allik ning Daniel Golemani, EQ-st kõnelevate bestsellerite autori kohta teatab: “Golemaniga ei tasu polemiseerida, kuna ta on ühe nigela idee müügimees, mitte uurija.”
Alliku kolleegid praktiseeriva psühholoogia poole pealt päris sama meelt ei ole.
Allik: “Mare, emotsionaalset intelligentsust ei ole olemas!”
Pork: “Jüri, sellest pole midagi, sest see töötab väga hästi!”
Ärge saage valesti aru, Allik ei ole oma elus ainult anduritega silmapilgutusi mõõtnud, ta on ka ise uurinud piisava põhjalikkusega emotsioone, kuid ta paistab vihkavat psühholoogidest müügimehi ning horoskoopide-küljelt pärit stampe. Näiteks selline üldlevinud arvamus, et kole ilm teeb paha tuju.
“Uuringud näitasid, et korrelatsioon ilmastikutingimuste ja meeleolu vahel on praktiliselt null.” Tõtt-öelda käib see negatiivsete emotsioonide kohta, positiivsed emotsioonid alluvad loodusrütmidele küll. Näiteks olla inimene kõige õnnelikum keskpäeval”
Millest selline erinevus?
“Väga head seletust sellele pole, õigemini võrdselt usutavaid on liiga palju. Ühe vihje annab näiteks meeleolukõvera kokkulangevus päevase kehatemperatuuri muutumisega, mis on samuti haripunktis keskpäeval.“ tõdeb Allik. (Meenub, et hoolimata sadadest uuringutest pole taju-uurijad osanud ka seletada, miks Kuu paistab silmapiiri lähedal suur, aga kõrgemale tõustes väike).
Ja mitte kõik psühholoogilised paradoksid ei pane mõtlema. Näiteks on märgatud, et katsetel, kus inimesel lastakse valida meeldivaid värve ja numbreid, siis inimesed tihtipeale eelistavad sinist värvi ja number seitset. Mille poolest need paremad on?
“Te lähtute eeldusest, et me peame kõikidest asjadest aru saama, aga me ei pea.
Ma ei näe, et ükski seletus sellele küsimusele oleks huvitav. Kui ma selle kallal mitu aastat töötaks, ma leiaks seletuse, aga see oleks igav. Mõned asjad lihtsalt on populaarsemad kui teised.” Ja kõiki teadmisi ei tahetagi teada. Allik on kirjutanud oma artiklis “Kes kardab Wirginia Woolfi” suures sõjast Ameerika psühholoogide ja USA Senati vahel. Ameerika psühholoogide grupp avaldas 1998. aastal mainekas erialaajakirjas uurimuse, kus oli käsitletud 15 tuhande üliõpilase seksuaalse väärkohtlemise kohta lapsepõlves. Tulemus oli raputav: seos seksuaalse väärkohtlemise ja psüühikahäirete vahel oli nõrk, ehk teisisõnu: mitte iga varane seksuaalne kogemus ei põhjusta paratamatult ja vältimatult psühholoogilist traumat. Teadusliku uurimuse tulemused ületasid aga poliitilise korrektsuse taluvuspiire, USA esindajatekoda tegi lihtsa järelduse, et psühholoogid kiidavad pedofiiliat ning Senat nö tühistas uurimistulemuse, nimetades seda rämpsteaduseks.
Kõige suurem turmtuli õnnestus Jüri Allikul enda peale tõmmata mõni aasta tagasi, kui ilmus raamat Inimhinge anatoomiast. Raamatu kaanel ilutseb küll autori nimi Sigmund Freud, kuid lugejad märkasid, et jõulisem kui originaal on raamatu teist poolt hõlmav uurimistöö mahus ilmunud järelsõna. Selle autor Jüri Allik ei koonerda väljenditega Freudi üle ironiseerides, nimetades neid tugitoolispekulatsioonideks ja belletristikaks, öeldes, et talle on Freudi tohutu populaarsus alati olnud suureks intellektuaalseks mõistatuseks. See omakorda solvas kõiki neid, kellele Sigmund Freudi, 20. sajandi psühholoogilise revolutsiooni käivitaja, nimi püha on.
Allik viipab oma kabineti tagumise seina suunas. Seal laiutab riiulitäis Freudi, originaalid, kommenteeritud väljaanded, õpikud. Ainult vaenlast hästi tundes saab teda edukalt rünnata, kuid Allik ise ei pea ennast hoopiski Freudi vaenlaseks. Tundub, et teda ärritab mitte niivõrd müüdi ja narratiivi, psühhoanalüüsi ideestik, vaid etableerumine, muutumine märgiks, mis kosub vaid austajate hardast hingeõhust. Tõsised freudistid aga väidavad, et Freudi materdamises on rohkem lahmimist, kui tekstikriitilisele lähenemisele vajalik. Allik klatshib, mitte ei ava tekstide tagamaid! Allik võitleb tema enda poolt välja mõeldud Freudiga, ütlevad nad. See pehmelt öeldes debatt freudistide ja Alliku vahel on siiani jäänud lepitamata.
Sel aastal andis Tartu Ülikooli kirjastus välja Jüri Alliku, Anu Realo ja Kenn Konstabeli koostatud “Isiksusepsühholoogia”, mille läbimüük on lähedane raamatupoodide kassahittidele. Raamatu väärtus on ülikooli-vääriline: valdav osa raamatus esitatud seisukohti pärineb Tartu Ülikooli uurijatelt. Õpiku kese on moodne teooria, mis käsitleb isiksust kui pärilikku omadustekompleksi. Inimene sünnib oma põhiomadustega, jäädes täpselt niisama töökaks, avatuks kui talle geenidega kaasa antud on. Inimene sünnib isiksusena, mitte ei ole kasvatuse produkt, nagu varem arvati.
“Keskkonna mõju isiksuse baasomadustele on nulli-lähedane,” ütleb Allik.
Kas siis sellega on papa Freud, kes rääkis lapsepõlve varaste kogemuste olulisusest inimese arengule ja psüühikale, lõplikult põrmustatud?
“Kodu ja lapsevanemate roll on väga oluline, aga see ei muuda isiksuse põhikarakteristikuid, nendib Allik. Vot nii.
“Kasvatuse objekt on uus. Varem püüti kasvatusega inimest muuta, nüüd õpetatakse
kohanemisviise, kuidas elada maailmas sellisena nagu ta on. Ekstraverdist ei saa teha introverti, aga teda saab õpetada, kuidas endaga toime tulla. See on palju humaansem perspektiiv.”
Kas mõni käibetõde leiab Alliku silmis ka armu?
Jah, seda, et eestlane on depressiivsem kui mõni teine rahvas, ta kinnitab.
Mis selle vastu aitaks - või on kurvameelsus samuti geneetiline paratamatus (see oleks iseenesest ju kena vabandus)?
“Enesekontrolli, eneseteadvust on võimalik arendada, aga sel pole emotsioonidega mingit pistmist.”
“Ainus võimalus muutuda on muuta oma käitumist,” usub Allik ja leiab, et enesehinnangusse peaks rohkem investeerima, “sest kõrgema enesehinnanguga inimeste õpitulemused on paremad, samuti teevad nad vähem suitsiide.”
Ja siit läheb jutt riigi peale.
“Eesti elu kõige suuremaid puudusi on refleksiooni puudumine. Normaalseks funktsioneerimiseks peab ka riik teadma, mida ta teeb. Nagu inimesel peab olema eneseteadvus, peab see olema ka riigil. Aga Eesti avalik elu meenutab psühhiaatri patsienti: esiteks puudub tal mälu ja puudub ka eneseteadvus, riik ei tea, milline ta on.”
Ma ei hakka targutama, kas psühholoogid saaksid riiki aidata, see on libe teema, aga küsin, mis riiki aitaks.
“Ainus asi, mis loeb, on IQ. Teadmised ja haridus tagavad edu.”
Eesti psühholoogia tasemega on muidu skeptiline Allik rahul. Hoolika statistikuna on Allik iga aasta kokku lugenud, kui palju Eesti psühholooge on jõudnud mainekatesse eriala-ajakirjadesse ja kui palju nende töid tsiteeritakse. Siinkohal on temalgi võimalik toita eestlase rahvuslikku uhkustunnet: näiteks eelmisel aastal avaldasid Eesti psühholoogid kaks korda nii palju väärtartikleid kui Läti ja Leedu kokku. “Jah, Eesti psühholoogia on väga mitmepalgeline, näiteks Gruusias on sajad psühholoogid aastaid uurinud ühtsama nähtust, nn Uznadze efekti. See on see, kui inimene võtab mõlemasse kätte ühe raskusega esemed, siis see käsi, mis enne seda oli kaalunud raskemat keha, tunneb seda kergemana.”
Aastaid on professor Allik kiusanud psühholoogiaosakonna vastuvõtukatsetel tudengikandidaate küsimusega, miks nad tahavad psühholoogiat õppida. Soov inimesi aidata on halb vastus. “Mina pole kedagi aidanud,” ütles Allik ühele neiule.
“Veel pole hilja,” lohutas tüdruk.
Jüri Allik: “Alguses tahtsin saada kunstnikuks, käisin Sagritsa stuudios maalimas 16 elusaastani. Siis pöördusin ära, hakkasin kunsti arenguseaduste üle mõtlema, ei leidnud selgeid vastuseid.
Käisin Kuku klubis, kuid kunstnike eluviis hirmutas mind. Valisin psühholoogias kõige neutraalsema ala – nägemispsühholoogia, see nõudis kõige vähem poliitilisi ohvreid.
Nägemist uurides olin põhiline katseisik ma ise, sest tulemused on samad sõltumata sellest, kas me uurime 3 või 1000 katseisikut. Vähemalt on meil on alust nii arvata.”
Jüri Allik
Tartu Ülikooli psühholoogiaosakonna juhataja
Eksperimentaalpsühholoogia professor
Eesti Teadusfondi nõukogu esimees
Peamised uurimisvaldkonnad: nägemistaju ja tajumehhanismide matemaatilised mudelid, emotsioonide ja isiksuse uurimine, akadeemilise edukuse sõltuvus vaimsetest võimetest, enesehinnangust ja isiksuse omadustest.
Aleksander Pulver, TPÜ sotsiaalteaduskonna dekaan:
Jüri Allik on kahtlemata Eesti sotsiaalteaduse tipp. Ta oskab ühendada loodusteaduse-alast kompetentsust sotsiaalteaduse-alase kompetentsuega.
Ka Eesti teadussüsteem on paljuski võlgu Jüri Allikule. Kui mõni aasta tagasi toimus TÜ muutmine euroopalikuks ülikooliks, siis praegune sotsiaalteadusekonna nägu on Jüri Alliku teene.
Alliku eeskujud on olnud loodusteadlased. Inimesi hindab ta selle järgi, kuivõrd nad on sihikindlad ja väärtustavad teadusmaailma.
Mitte-teaduslikest üritustest leiab ta tavaliselt põhjuse viilida:umbes nagu selles vanas anekdoodis: naisele ütlen, et on armukese juures, armukesele ütlen, et naise juures, ise aga istun raamatukogus.
Mare Pork, psühhoterapeut:
Jüri on minu jaoks olnud eriline inimene läbi aegade (35 aastat!) - nüansitundlik ja valiv kõigis võimalikes olulistes heades tähendustes. Jüri on võluv inimene. Eesti teadusliku psühholoogia parim esindaja. Üks ainuke asi on olnud temaga naljakas ja veider – tema kirglikkus Freudi suhtes.
