Inimesed tahavad korda, ESTO abistab neid
Andres Maimik ja abilised (erinevates projektides Jaak Kilmi, Ken ja Tolk, Juhan Ulfsak jt.) puudutavad Eestis väheste dokumentalistidena olemuslikku -- Urmas E.Liiv on neile küll viimasel ajal võimsalt kannule jõudnud -- mistõttu tuleks sellele seltskonnale anda andeks mõned puudused. Tegemist on ju alles oma karjääri alustava seltskonnaga. Viimati heidab ESTO-le ette nihilismi Mihkel Mutt (Sirp 8.04 “Nihilistid näpivad sotsiaalset kliitorit”). Tõepoolest, Maimiku ja abiliste töödes pole positiivset programmi ja nad nagu ei seisaks nähtavalt mingite väärtuste eest. Paljud näevad neis lihtsalt soovi korralikke inimesi kiusata, mõned suudavad ESTO fenomenis ehk ka tuvastada maailmas levinud moodsa huligaanse (gonzo)zhurnalismi, mille eesmärk on naeruvääristamise kaudu viidata ühiskonna valupunktidele, paljastada nuipäisus ja igat liiki agar tölplus.
Millegipärast ei taha eesti reavaataja estolastes näha sellist kanaarilindu kaevanduses – võimalik, et nende sõnumite abstraktsus ja samaaegne brutaalne väljendus tekitavad paljudes vaatajates tõrksust. Olen siiski kindel, et Maimik ja estolased on siiani paremini kui üksi teine filmitegija haistnud Eesti ühiskonnas kohti, kus kala mädaneb. Samas ei taha inimesed ESTO-TV uut filmi eriti vaadata ja mäletatavasti kogus ka nende telesaade pigem vaenlasi kui sõpru.
“Valju korra” (käänan seda Res Publica valimisloosungit teadlikult nii) ilmne puudus minu jaoks oli see, et filmitegijad ei lasknud inimestel enestel piisavalt rääkida, samas kui oli näha, et nad tahtsid rääkida korrast, eestlusest, mehelikkusest, välismaalastest, haigetest ja tervetest, nii õllesummeril, Res Publica koosolekul, Ameerika saatkonna juures ja kaitseliidu õppustel. Kõva korra ihalust, mille Res Publica tuumik üle aasta tagasi areenile tõustes ära tabas, lasid filmi tegijad vabalt jutlustada ehk ainult rahva värvikamatel esindajatel nagu sõjaväelane-vaimulik Einar Laigna ja Pärnu nats Leo Tammiksaar. Aga estolaste point on ju siiski selles, et kogu ühiskond pakatab ksenofoobiast, rassismist, homovihast – et need sisalduvad meie ühiskonna elunormides, rahva “terves mõistuses” ning seda tuleb paljastada. Pealtnäha agressiivsed Laigna ja Tammiksaar on lihtsalt värvikad isiksused, nad pole ohtlikud, sest väljendavad ennast avalikult, ei püüagi maskeeruda kelleksi teiseks. Argipäeva fashism on rahvatarkuse ja terve mõistuse nime all aga sume ja siidine, väljendudes selles, mida peetakse sageli normaalseks (näiteks kui isa tahab, et “plika ei abielluks neegriga”, kui inimesed arvavad, et “homod on haiged ja tuleks terveks ravida”, kui ema loodab et “sõjavägi teeb laisast poisist mehe” jne.).
Res Publica portreest noorte natsidena jäi estolaste käsitluses kahjuks välja nende iibeprogramm. Et keegi (eriti kamp lastetuid poisse) tuleb tänapäeval välja alla 24-aastaste naiste rasestumise hoogustamise programmiga, võeti Eesti üldsuse poolt ju suhteliselt rahulikult vastu, kui rahvuse edasikestmist igati soodustav meede.
Sama temaatikat käsitleti hiilgavalt (ja täiesti ebaeetiliselt, kui lähtuda traditsioonilisest ajakirjanduseetikast) stseenis lastega, kellele õpetati hääldama sõna “steriliseerimine”, mis estolaste arvates iseloomustab praegust väidetavalt diskrimineerivat lastetoetuste-vanemapalga süsteemi.
ESTO on raskesti talutav, kuid oluline. Soovitan soojalt see film ära vaadata, nüüd, kui korralageduse likvideerida lubanud valitsus on olnud võimul aasta.
