Tallinna Kunstihoones on 17. veebruarini
üleval Arne Maasiku (s 1971) isiknäitus “Fotod”.
Suureformaadilised mustvalged fotod mõjuvad erakordselt võimsalt,
andes ruumi tervele reale suurejoonelistele tõlgendustele. Kuidas
avaldub kord ja kaos loodus- või linnakeskkonnas? Kui peidetud
võib olla kunstniku autoripositsioon?
Siin mõned Arne
Maasiku vastused kummitama jäänud küsimustele.
Millest piltide valik näitusel? Kas Kunstihoone kohustab
millekski?
Näitusel on kolm suurt teemat, mida olen juba
aastaid uurinud: võsamaastikud, linnavaated (sedapuhku Chicago) ja Aldo
Rossi arhitektuur. Kuna tegemist on minu ülevaatenäitusega, siis need
jäid sõela peale kui kõige kaalukamad. Piltide valik
omakorda on tehtud juba konkreetsetest ruumidest lähtuvalt. Kunstihoone
oma kaalukusega mõjutas kõvasti fotode lõppformaati ja
vormistust.
Kuidas toimub pildistatava valik? Oled sa
intuitiivne, pildistad palju ja pärast selekteerid – või
pigem komponeerid ja mõtled asjad peas valmis ning siis teed paar
jäädvustust?
Asukohtade otsimine käib ilma
kaamerata, ja kestab aastaid. Pärast lähen kohale ja teen paari
tunniga töö ära. Ses mõttes on tihti suurem osa
tööd enne tehtud.
Kompositsioon on kõige tähtsam.
Konkreetses keskkonnas viibides näen väga kiiresti ära, kas saan
sealt seda, mida otsin, või mitte. Ilmselt see protsess toetubki
intuitsioonile. Toormaterjali koguneb reeglina mitu korda rohkem kui vaja,
eriti digimeedias.
Miks sulle inimene pildistatavana ei
meeldi? Isegi inimese jäljed piltidel on vaid aimatavad...
Muidugi on ka majad inimtegevuse jälg, kuid ka neist valid sa need
kõige tühjemad, inimkaugemad, isegi õõvastavamad
välja.
Ei ole õige öelda, et ei meeldi. Inimene ei ole
lihtsalt minu teema. Kuna otsin ideaalset kompositsiooni, siis puhas geomeetria
on täiesti piisav materjal. Majade osas samuti, ükski neist ei ole
õõvastav, tegemist on omalaadse arhitektuurse kvaliteediga,
mida need fotod kajastavad.
Rääkides fotograafia
tehnilisest poolest: kuidas suhtud digifotograafiasse? Kui palju see on
devalveerinud fotograafia mõistet ja sisu?
Filmi peale
pildistamist peetakse elitaarsemaks ja nii see ilmselt ka jääb.
Sellel on ka omad põhjused. Film salvestab siiski otse talle langeva
valguse. Digikaamera kirjutab selle faili, see on juba inimese poolt
kirjeldatud maailm. Võib-olla see ongi põhjus, miks
hõbedale pildistades on fotod sügavamad ja väljendusrikkamad.
Tõsi, mina kasutan mõlemat, väga kõrgete
nõudmiste korral paralleelselt. Sellel näitusel ja ka raamatus on
digi- ja hõbefotograafiat läbisegi.
Samas
– kas absoluutse lõpptulemuse nimel oleksid nõus kaotama
näiteks photoshopis kõik inimtegevuse jäljed?
Photoshopis modifitseerin oma fotosid nii vähe kui võimalik. On
küll juhtunud, et kustutan inimese või linnu ära.
Arhitektuurifotosid tehes korrigeerin perspektiivi. Üldiselt siiski
respekteerin olemasolevat reaalsust, nii nagu ta on.