„Eesti Vabariigi sotsiaalministeerium on teinud avastuse: inimesed on inimesed. Nad on küll erinevad, aga siiski inimesed. Nähtavasti üllatas ja rõõmustas seesinane avastus ministeeriumi raharaiskamise osakonda sedavõrd, et avastuse populariseerimiseks telliti silmnähtavalt kallis PR-kampaania,“ ironiseerib ajaloolane Lauri Vahtre arvamusloos „Tüütu ja rumal ajupesu“ (err.ee, 13. jaanuar). Iseenesest saan autori pointist aru: elementaarsete tõsiasjade kuulutamine kampaania vormis võib tõesti mõjuda visuaalse reostusena. Milles aga jään eriarvamusele, on see, et ei pea inimlikkusele kutsuvaid sõnumeid tarbetuks ajupesuks. Võib-olla elab lugupeetud ajaloolane usus, et teistsuguste inimeste alandamist meil ei esine ning sedasorti teemaarendused on eurokraatide pealesunnitud „poliitkorrektsus“.

Aga asjalood on sedapsi, et „pede“ on noorsoo hulgas siiani kõige stigmatiseerivam sõimusõna. Eelmise aasta novembrikuus Eesti Päevalehes ilmunud artiklis räägitakse „kapist välja“ tulnud noorest mehest, kes pidi süstemaatilise kiusamise pärast kooli vahetama. Tegin intervjuu Süüria päritolu 18aastase kurdi sõjapõgeniku Shereen Ahmediga, kes kõneles katkeval häälel, et ei möödu nädalatki, kui keegi talle bussis midagi vaenulikku ei ütleks. Olen kuulnud lugu vanaemast, kes käib oma mulatist lapselapsega jalutamas ainult pimedal ajal, sest jumala eest, tuttavad võivad ju vastu tulla ja mis temast siis arvatakse. Nii et selle pärast ei peaks küll muretsema, et meie ühiskonda koormaks tolerantsi üleküllus. Kui miski härra Vahtret ärritab, ei tähenda see tingimata, et tegemist on maksumaksja raha mõttetu tuulutamisega. Kui autor sõidab autoga, turvavöö korralikult kinnitatud, siis ei hakka ta ometi taunima turvavöö tähtsust rõhutavat kampaaniat, et omaenese elu, ise tean kuidas riskin. Vaat nimme ei panegi nüüd turvavööd peale!