Inimlikkuse politiseerimine
Nii tore oleks olla vait. Vaikimine on kuldne. Eriti kui ümberringi on säärane kakofoonia, et ei kuule omaenese mõtteidki. Kirjanik Tõnu Õnnepalu mainib, et loomingu sünniks on hädavajalik vaikus ja askees. Aga mõnikord ei saa. Ilmub impulsse, mis panevad selja sügelema ja kõrvetavad keelt.
„Eesti Vabariigi sotsiaalministeerium on teinud avastuse: inimesed on inimesed. Nad on küll erinevad, aga siiski inimesed. Nähtavasti üllatas ja rõõmustas seesinane avastus ministeeriumi raharaiskamise osakonda sedavõrd, et avastuse populariseerimiseks telliti silmnähtavalt kallis PR-kampaania,“ ironiseerib ajaloolane Lauri Vahtre arvamusloos „Tüütu ja rumal ajupesu“ (err.ee, 13. jaanuar). Iseenesest saan autori pointist aru: elementaarsete tõsiasjade kuulutamine kampaania vormis võib tõesti mõjuda visuaalse reostusena. Milles aga jään eriarvamusele, on see, et ei pea inimlikkusele kutsuvaid sõnumeid tarbetuks ajupesuks. Võib-olla elab lugupeetud ajaloolane usus, et teistsuguste inimeste alandamist meil ei esine ning sedasorti teemaarendused on eurokraatide pealesunnitud „poliitkorrektsus“.