Inimrütmimasin
Kui sind ei olnud “üle tuhande” seas, kes pressisid end viimasele Hip Hop Caféle klubis Hollywood, siis: Rahzel on maineka Philadelphia hip hop-grupi The Roots liige. Ta on seal ametis human beatboxina.
Kõik hääled – trummikomplekt, bassid, kitarrid, sämplid, skrätsid, skritsid, mis iganes – tulevad tema suust. Kasutab ta nende loomiseks nagu pressiteade ütleb “huuli, põski, hambaid, igemeid, aadamaõuna ja muud suu juures asuvat inimkeha instrumentalistikat”. Ja see saundide virr-varr paraad moodustab ekstravagantse, imestusväärse show. Küsi mõnelt “üle tuhandest”.
Kuidas sinust human beat-box sai?
Eks peamiselt sellepärast, et kõik minu ümber oli hip-hop. Kasvasin üles keset hip-hop-kultuuri – inimesed minu ümber olid hip-hop, keskkond oli hip-hop. See kõik mõjutas mind ja on ka peamine põhjus.
Aga miks mitte hoopis grammofone kratsida?
Ma tegingi algul kõike. Turntable’id, DJing, graffiti, breakdance, MCing ja beatboxing. Igaüks, kes ses kultuuris oli, tegeles kõigega.
Aga beat-boxing oli see, mis mulle külge jäi. Paistsin silma ja mu kuulsus beatboxijana aina kasvas, sest olin märksa parem kui paljud teised.
Kas igaühest võiks saada beatbox?
Kui väga tahad, siis muidugi. Samamoodi võib ju igaühest president saada.
Miskeid suuri saladusi siis pole?
Beatbox on väga sarnane näitlemisega. Väga palju tuleb imiteerida, karakterit kehastada. Beatboxi puhul pead sa imiteerima saunde, mürasid, taaslooma hääli ja sämpleid. Sul tuleb osasse sisse elada, täpselt nagu näitlemises.
Mul tuleb näiteks sisse elada trummimasina rolli ja ette kujutada, kuidas kõlab trummimasin inimese anatoomiast. Ja kui ma teen seda usutavalt, tähendab, et ma olen karakterit tabanud.
Näitlejaid teeb samamoodi usutavaks oma kindel aura ja personaalne viis rolli sisse elada. Sa vaata teda: vauu!!, kas see oli päriselt!?!
Kas ükskõik millist kõla, häält, saundi võib imiteerida?
Jah. Harjutada tuleb lihtsalt ja selle juures on kõige tähtsam põhjalik kuulamine. Nagu näitlejad uurivad enne rolli mängimist karakterit. Kui ma tahan ookeani järgi teha, lähen randa ja istun. Kuulatan erinevaid hääli: laineid, kuidas vesi peksab vastu liiva, milline on madala, milline on tõusuvee hääl.
Kuidas sa oma “instrumenti” korras hoiad?
Puhkama peab ja rääkida ei tohi palju. Kui on vaikne, siis olen vait. Võimalikult sageli peab vait olema. See on nagu paastumine, et nädal aega ei söö.
Oled sa anatoomia tunnis näinud kui palju lihaseid on suus ja näos? Hämmastav! Neid on tuhandeid ja neid kõiki peab puhkama.
Ja praegu näiteks, kui kõik siin ümberringi suitsetavad, see on mulle väga halb. Ärritab kurku ja tekitab lima. Ma ei joo ega suitseta.
On sul… “kõik need asjad” ära kindlustatud?
Jaa.
Kui suure summa peale?
Väga suure. Ha-ha-ha-haa.
Kui ma tahaks beat-boxi teha, peaksin alustama mitte-suitsetamisest ja -joomisest?
Veidi juua, natuke suitsetada on okei, enda asi, aga ma eelistan mitte. See ärritab mind. Sind äkki mitte. Aga kui sa tahad beatboxeriks saada, pead kõigepealt vundamendiga töötama.
Mida me praegu kuuleme [bassi prõmmimist läbi seina – autor]? Kogu muusikat ei kuule, aga mida sa kuuled?
Bhumm-bhumm-bhumm…
There you go!!! That’s it! See on bass ja kui sa selle kätte oled saanud, võid saunde lisama hakata. Küpsetad nagu kooki – kõigepealt jahu, siis piim, siis munad. Rütm ja bass on asja jahu. Ilma jahuta kooki ei tee, ta hoiab kõike koos.
Sinu nõbu Raheim oli legendaarses räpp-kollektiivis Furious Five, millega ta praegu tegeleb?
Produtseerib erinevaid artiste. Üritab neid areenile lükata. Need on kõik uued, tundmatud nimed, nii, et need ei ütle midagi, aga ta tööd teeb ta kõvasti tööd.
Kas sa Commoni uut plaati oled kuulnud?
Jaa, see on väga hea. Beautiful!
Aga mis sa arvad, miks ta Ameerikas eriti hästi ei müü?
Sest see on liiga erinev. Paljude jaoks on liiga erinev. Eelmise albumiga pole “Electric Circus” üldse sarnane, aga see uus on muusikaliselt väga vabalt kulgev, ta läheb kõikjale.
Ühendriikides on see plaat liiga teistsugune. Siin Euroopas ja Aasias on inimesed uutele, erinevatele asjadele ja muutustele rohkem avatud. Neile meeldib see. Aga Ühendriikides on nad harjunud ühe asjaga ja kui midagi tuleb, mis on sellest lahtrist, kastist väljaspool, siis on nende jaoks ebanormaalne. Võõrastav.
Mida sa arvad uuest hip-hop sensatsioonist - 50 Cent?
Haip!! Eminem. Dr. Dre.
Kõik?
Mhm.
50 Cent meeldib mulle. Ma tundsin ja teadsin teda juba enne seda kui kõik ta järsku avastasid. Aga nüüd meeldib ta ootamatult absoluutselt kõigile sellepärast, et ta selja taga on Eminem ja Dr. Dre. I mean, miks ta neile enne ei meeldinud!?
Enne nad kõik vihkasid teda. Vihkasid! Tänu sellele plaadile “How to Rob a Rapper” [lugu, kus 50 Cent kirjeldas kuidas ta kuulsaid räppareid röövib ja mille ilmumise järel ta nuga sai – aut.]. Aga nüüd on kõik “Ooo 50 Cent! Oi yo-yo-yo-yo!!!”. Ta meeldib nüüd kõigile sellepärast, et ta meeldib kellelegi kuulsale. “Eminemile meeldib ta? Oo, mulle meeldib ka siis!”, you know. Aga ta on muidugi hea.
Kas ecstasy on hip-hop-ringkondades ikka veel populaarne?
Hip-hop-klubide kohta ma ei oska öelda. Rohkem ikka reividel. Hip-hopis ei ole ta siiski nii populaarne, kui technos, drum’n’bassis, trance’is või garage’is.
Kuid mõni aeg tagasi räppisid kõik ectsasyst?
Jah, see oli parasjagu siis kui ecstasy hip-hopi tuli, siis ta oli populaarne, inimesed eksperimenteerisid ja siis räppisid sellest.
Nii, et hip-hopi saundi ecstasy sinu arvates muutnud ei ole?
Ei. Aga kõik suitsetavad ikka veel marihuaanat, you know, ha-hah.
Ma nägin, täna õhtul, et sa sõid, pastat vist. Paljud artistid, kes tulevad meile külla Ameerikast, on nõus sööma ainult McDonaldseid. Miks see nii on?
See on kodule kõige lähemalt lihtsalt. Kindel valik, see seostub neile millegagi. Aga mulle meeldib mõnusates restoranides käia ja midagi head süüa. McDonalds mõjub mulle halvasti. Täna õhtune toit maitses hästi.
