Möödunud aasta sügisel esines ÜRO Rahvastikufond ettekandega rahvastiku plahvatusliku kasvu kohta maailma ääremail. Dokument nentis, et aastaks 2050. elab 50 maailma vaesemas riigis kokku kuni 1,7 miljardit inimest, nende maade rahvaarv kolmekordistub vaid mõnekümne aastaga. Täna tunnistavad eri maailmajagude elanikud, et talluvad üksteisel varvastel. Oleme harjunud mõttega, et meid elab Maal liiga palju.

Igal mündil on aga kaks külge. Kolmanda maailma riikide plahvatusohtliku inimarvu kõrval on oluliselt suurem mure rahvastiku kahanemine enamikes riikides. Kui Nigeeria pealinn Lagos kasvab lähima 15. aastaga kuni 10 miljonit, siis Euroopa ning Aasia linnades on olukord vastupidine. Kui 1972 sündi maailmas keskmiselt 6 last naise kohta, siis täna on maailma keskmine langenud 2,9-ni ning kui demograafe uskuda, langeb arv veelgi. 2050. aastaks on maailma rahvaarv kasvanud 6,4 miljardilt 9 miljardini, kuid sajandi teisel poolel demograafiline situatsioon muutub ja rääkima hakatakse uuest fenomenist, depopulatsioonist. 

Hõrenev Euroopa

Et ühiskond end uuendaks, peaks iga naine sünnitama keskeltläbi 2,1 last. Kuid ÜRO raportist nähtub, et sündivus Euroopas on juba aastakümneid hämmastavalt madal. 1,8 lapsega naise kohta on Iirimaa on Prantsusmaa järel Euroopa esireas, mujal on lood tõsisemad. Saksamaa reiting on 1,4 last naise kohta, järgnevad Itaalia ja Hispaania 1,2 lapsega. Ida-Euroopas vaevleb sündimus hoopis valulikes krampides. Berliini Arengu ja Demograafia instituudi direktori Reiner Klingholzi sõnul on enamik Ida-Euroopa maadest juba praegu väga hõredad. Situatsiooni Venemaal on president Putin ristinud “rahvuskriisiks”, kuna sealne inimdefitisiit (rahvastiku vähenemine aasta jooksul on tõusnud 750 000 inimeseni; Lääne-Euroopa inimdefitsiit tõuseb koguni 3 miljoni inimeseni aastas.

Mida peaksime järeldama? Reiner Klingholzi sõnul pole midagi säärast nähtud pärast Kolmekümneaastast sõda (1618 – 1648). Kui ÜRO ennustus peab paika, kaotab Euroopa järgneva 40 aasta jooksul umbes 83 miljonit elanikku. Jaapan on kõrge arengutasemega heaoluriik, mille keskmine eluiga on 81,7 aastat, kõrgeim maailmas. Kuid Jaapanis on aastaks 2025 iga 9. inimene 80-aastane või veelgi vanem, siingi toimub  peatselt üleminek positiivselt iibelt negatiivsele. Sündivus on Jaapanis praegu 1,3 last naise kohta ja vastavalt ÜRO raportile kaotab rahvaarv terve veerandi. Hiina 1970. a. iibe uhke näit 5,8 on tänaseks kahanenud 1,8ni ja varsti koguni 1,3ni. Vastavalt Washingtoni Instituudi strateegiasuhete õppetooli tähelepanekule vananeb Hiina rahvas ühe põlvkonnaga samapalju kui Euroopa oma viimase 100 aastaga, aastaks 2050 on uhke impeerium kaotanud kuni 30% igast põlvkonnast. Suur langus ühendab kogu Aasiat, inimread vähenevad Hong Kongis, Taiwanis, Koreas, Sri Lankal, Tais, Birmas ning Austraalias.         

Positiivseteks eranditeks on Kosovo, Albaania, Mongoolia, Pakistan ja Filipiinid. Noodes riikides on sündivus tõusuteel. ÜRO järgi kahekordistub ka Lähis-Ida 326-miljoniline rahvaarv. Sealne sündivuse rekord kuulub Jeemenile, kus naine sünnitab keskmiselt 7,2 last. Järgmised on Palestiina territooriumid 5,9 ja Saudi-Araabia 5,7 lapsega. Kuigi enamus Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika territooriumist on õnnistatud rohke lastearvuga, elavad Tuneesia, Liibanon ja Iraan negatiivse iibe piiril. Aafrikas jääb aga sündivus vaatamata epideemiaile ning näljahädadele kõrgele tasemele.

Ameeriklane Ben Wattenberg kirjutab oma artiklis How the New Demography of Depopulation Will Shape Our Future, et isegi keskaja Must Surm ei teinud säärast laastutööd kui praegune depopulatsioon. Millest see tuleneb? Wattenberg arvab, et see on seotud linnade täitumise, ruraalpiirkondade hävimise ning laste kõrge surevusega. Aastaks 2007 elab pool maailma elanikkonnast linnades.

Mõjutavaid tegureid on veelgi. Kolmanda maailma areng on kaasanud kodus lapsi kantseldavad emad avalikku ellu, haridus on andnud neile uue, laiema silmaringi. Tänaseks on lahutuste ja abortide süsteem lihtsustunud, abiellutakse vähem. Ka rasestumisvastaste vahendite kasutamine on tõusnud viimase kümne aastaga ÜRO andmeil kuni 62%. Näiteks Venemaal piirab rahva arengut alkoholism ja narkootikumid, Indias on ohtralt levinud AIDS. Mehe viljakusele on oma pitseri pannud saaste ja industriaalmürgid. Ning Euroopas ja Ameerikas on sotsiaalne heaolu ning majanduslikud eelistused “demoraliseerinud” noori nii, et soojatkaminekannatab. Kapitalism on parim ennetusmeetod, märgib Wattemberg irooniliselt oma raamatus.  

Tulevik on tume

Võrreldes Euroopas ning Aasias toimuvaga on Ameerika rahvaarv üsna stabiilne. Arvestades sealset immigratsioonipoliitikat, on Ühendriigid ilmselt ainus lääneriik, kuhu meie probleemid ei ulatu. Kui Euroopa kaotab järjest enam vajalikku inimmassi, siis USA on aastaks 2050 juurde võitnud 100 miljonit! Muidugi ei tähenda see, et ameeriklasi hädad ei tüüta. Ka sealne tööjõuline elanikkond vananeb ning toob endaga kaasa pingeid rahvuste ning rasside vahel. Ameerika nö. eeskujulik multikulturism võtab uue suuna, vähemuste ridadesse asuvad mustade kõrvale samahästi ka valged ja rassism hakkab Ameerikast eemale peletama. Ühtlasi ronivad peamiste kommertspartnerite Euroopa ning Jaapani siseprobleemid üsna kärmelt ka  USAsse.

Homses Euroopas on oskustöötajate defitsiit käsikäes pidevalt miinuses vireleva pensionifondiga. Hiinas on asi hullem, sealne “ühe lapse nõue” on teinud kahjuliku kannapöörde. Kui arvestada, et iga inimene saab ühe lapse, saame tuletada lihtreegli 4-2-1. See tähendab, et tulevikus peab inimene üksi hoolitsema oma ühe lapse, kahe vanema ja nelja vanavanema eest. Hiina saab vanaks enne kui jõuab oma vastse avanemise tõttu rikastuda.

Ideaalis laheneb olukord siis, kui lõuna ülerahvastatud aladelt kolib tasakaalustav mass üle põhja, kus ootavad töökohad.  Arvestades eurooplaste ja jaapanlaste mitte eriti entusiastlikku suhtumist sisserändajatesse, läheks lahenduse leidmiseks pikki aastaid.

Aafrika Eestisse

Depopulatsiooniga seonduvad mured tõi Eestis päevavalgele juba 1999. aastal Eesti erakondade rahvastikupoliitiliste seisukohtade debatt. Toona leiti, et Eestis on siiani sõnastamata rahvastikupoliitika tagajärjed. 

Eestis on siiani (!) kombeks viidata teistele üleminekumajandusega riikidele ning öelda, et küll sünnib juurde. Ometi on rahvastikupoliitika sihipärane tegevus, kuigi mitte otseselt juhitav, nagu poliitikutele tihti meeldib näidata. Sündimata on jäänud üle 50 000 lapse, abiellujate arv on langemas. Keskmine eluiga on jätkuvalt lühike. Kuigi nende protsesside põhjuste teaduslik süvaanalüüs puudub, võib põhjuseks tuua Eesti sõnastamata rahvastikupoliitika ning väljatöötamata rahvastikuprogrammi. Rahvastikuprotsessidega tegelevate ametkondade ja võimutasandite tegevus on määratlemata ja omavahel koordineerimata. Leigelt suhtutakse meil ÜRO ning Euroopa Nõukogu rahvastikupoliitilistesse soovitustesse, spetsialistide infot teadvustatakse ebapiisavalt. Eesti teaduspoliitika prioriteetide hulgas puudub depopulatsiooniga seonduv.           

Kui empiiriliselt hinnata, siis mida vaesem riik, seda kõrgem iive. Kuid vaesuse kaudu me ju iivet tõsta ei taha. Pigem tuleks pakkuda siinsele rahvale paremaid elutingimusi, et peredesse kasvaksid terved lapsed. Eestisse sünnib ikka neljandiku jagu vähem lapsi kui juurdekasvuks tarvilik. Eesti lapsed ja lapselapsed hakkavad vanemate, st. meie heaks tööd rügama. Kuid lõppeks on ikka suund väljasuremisele. Juba Nõukogude Liidu väitis tuntud demograaf , Georgetown’i ülikooli  professor Murray Feshbach, et The Estonians are going out of business: enne oma surma leiame end vanadekodu-riigist. Depopulatsioonist väljapääsu otsiv ühiskond on sunnitud rahvastikupoliitiliste otsustega tegelema kõigil tasanditel ja kogu aeg.

Toomas Hendrik Ilves pakub ühes kunagises arvamusloos probleemile kaht lahendust: kas hakata kahuri kombel hulgaliselt sünnitama või avada muulastele uksed, mis muidugi pole kerge ülesanne. Eestlastel nimelt paistab olevat petlik arusaam, nagu tuleksid siia noobli tausta ja elegantse olemisega valged eurooplased. Tegelikult jääb meil üle valida, kas ja kes sünnitama hakkab. Vastasel juhul otsustagem, millisest Aafrika riigist me endale sõpru juurde hangime. Kuid tasub meenutada, et rahvastik peab olema riigi prioriteet, mitte paratamatus.

Rohkem ruumi

Ütleme, et tulevik pole läbinisti tume. Euroopas on hakatud ettevaatlikult immigratsioonile mõtlema. Valdav osa lääneriike on plussis tänu sellele, et neil on olnud korralik välismigratsioon. Prantsusmaa ja Madalmaad on küll välja töötanud perepoliitikad, mis võimaldavad naistel perekonna- ja tööelu ühendada. Selleks on loodud eritoetused ja maksusoodustused. Käimas on kampaaniad iganenud arusaamade pehmendamiseks: tänapäeval käivad naised tööl ja mehed hoolitsevad pere eest. Skandinaavias on sündivuse määra suudetud stabiliseerida eritingimuste loomisega noortele emadele, tugev ravikindlustussüsteem, kohakaaslusega töökohad, ning noortele peredele loodud hea rahaline toetus motiveerivad noori laste peale mõtlema. 

Ja lõppude lõpuks on võimalik rahvaarvu kahanemises näha ka üht-teist positiivset. Saastunud maakeral oleks hõlpsam elada; tekiks rohkem ruumi ja õhk muutuks puhtamaks. Isegi kinnisvara hinnad langeksid. Ja kes teab, ehk motiveerib rahva hõrenemisest tingitud parem elukvaliteet tulevasi noori ka lapsi tegema?