28.03.2008, 00:00
Inna Gens “Kodud ja kujutelmad”
Inna Gensi raamat on dialoog ühe inimese ja tema erinevate kodude, kodakondsete ja asjade vahel, mis kõik kokku loovad kodutunde, kirjutab Peeter Torop.
Inna Gens
“Kodud ja kujutelmad”
Vene keelest
tõlkinud Nasta Pino.
Kirjastus Atlex, 2007. 200 lk.
Tõlkeloos on täheldatud üht huvitavat fenomeni. Kultuurile
väärtuslikud võõrad tekstid on sageli tõlgitud
kolmandate keelte vahendusel ning nende keeleline kvaliteet jätab palju
soovida. Kui unustada, et Inna Gensi raamat “Kodud ja kujutelmad”
on tõlkeraamat, saame võimaluse nautida raamatut ja selles
sisalduvat jutustust keeleüleselt. Sellel raamatul on oma keel ja see on
multimeedialine. Inna Gens ütleb sissejuhatavas intervjuus, et loodab
aidata lugejal NÄHA kunagi elanud inimesi, saada teada asjadest, mis
elavad veel vaid tema mälus.
Lisaks inimestele näidatakse
lugejale tõesti asju, peamiselt kunstiasju, mis kodust ka
ümberkolimisel taas kodu aitavad teha.
Raamat toetab seda
nägemist, sest kohe algusest peale kulgeb jutustus sõna ja pildi
sujuvas koosluses. Selle raamatu suur väärtus on olla iseseisev
jutustaja. Fotod, pildid ja nende allkirjad haakuvad hästi sõnalise
tekstiga ja see pildilis-sõnaline esitus tekitas mul kohe mingi erilise
mugavustunde.
Inna Gensi jutustamislaad on sama huvitav. Tema
jutustamine on kohati lineaarselt kronoloogiline, kuid selle sees toimub
assotsiatiivne liikumine. Peatükis “Rakursid, fotod” kirjeldab
ta oma uppumist fotodesse ja nende sorteerimist. Vanades piltides sobramisega
loob ta ühelt poolt korda tulevaste põlvede jaoks. Samas loob ta
sobramisega uut segadust ja uusi piltide ja assotsiatsioonide kooslusi. Neid
kooslusi ühendab eetiline ja taktitundeline jutustaja.
Isegi
kibedates meenutustes, nagu loos oma vanaemast, “kes tapeti sakslaste
käsul eestlaste kätega nagu kõik Eestisse jäänud
juudid”. Selles loos osalenud eesti perekonna süüdistamise
asemel on lugu, kuidas perepojad metsavendadena hiljem vahistati ning nende
konfiskeeritud vara müüki pandi, teiste asjade seas ka kogu Gensidelt
võetud kristall. Ja otsa lugu sellest, kuidas Inna Gensi ema sai tagasi
osta vaid pulmakingiks saadud hõbedast ja kristallist koogilusika.
Seega pole nendes mälestustes urgitsemist, mälupildid
vahelduvad selleks liiga kiiresti ning inimeste ja kunstiasjade lood on
võrdselt tähtsad. Seda ka Lily Brikile pühendatud osas ning on
omamoodi sümptomaatiline, et viimase abikaasa Ossip Brik oli 1920.
aastatel üks materiaalkultuuri instituudi loomise algatajatest.
Eestis toetab seda raamatut Anu Kannikese monograafia “Kodukujundus kui
kultuuriloomine.
Etnoloogiline Tartu-uurimus” (Eesti rahva
Muuseumi sari. 4. Tartu, 2002), mille sisejuhatuses on öeldud: “Kodu
esemetel on eriline tähendus, sest inimene on nad valinud, et neid
pidevalt kasutada või neist ümbritsetud olla. Oluline on
öelda, et isoleerituna ei anna ükski neist asjadest
tõepärast pilti kodu toimimisest” (lk 11). Anu Kannike uuris
kodu dialoogi ajaloo ja kultuuripärandiga ning sai ettekujutuse tartlaste
erinevatest kodudest. Inna Gensi raamat loob ettekujutuse sellest dialoogist
ühe inimese ja tema erinevate kodude, kodakondsete ja asjade vahel, sest
see kõik on kodumälus üks KODU, kodutunne.
Ja selle
tundega seoses tahaks tuua ühe toetava käsitluse ka Venemaalt,
Peterburi Euroopa Ülikooli õppejõult Ilja Utehhinilt, kes
avaldas 2001. aastal raamatu “Kommunaalolme ajalugu”.
Ta jälgib seal nõukogude ühiskorteri kultuuri olme
läbipaistvuse kaudu sellise kodu sõlmpaikades –
ühisköögis ja ühiskempsus. Enese peitmine on seal peagu
võimatu. Et ka Inna
Gensi raamat ilmus kõigepealt Venemaal,
siis too
ksin ära veel ühe olemusliku raamatu. 2002. aastal ilmus vene keeles
Eve Kosofsky Sedgwicki raamat “Epistemology of the Closet”
(Berkeley, Los Angeles: University of California Press, 1990), mille venelased
tõlkisid kolikambri epistemoloogiaks, eesti keelde on seda
mõistet tõlgitud kui “kapp”. Samas on autori jaoks
tähtsaim etümoloogiline vaste – suletud ruum. Autoril seostub
see taunitavate või varjatavate asjadega, mida ühiskond
püüab suletud ruumi peita. Antud raamatus on selleks
homoseksuaalsus.
Inna Gensi raamatus on palju intiimseid, isiklikke
ja tavaliselt varjatavaidki teemasid. Aga tema raamatus sulanduvad nad eriti
teises pooles avangardismi käitumis- ja pildikultuuri, kultuurimällu.
Sest mäletava jutustaja positsioon on sõnastatud juba teise poole
pealkirjas – nagu mina teda mäletan. Inna Gens esindab siin ise
üht kultuurimälu tüüpi. Kollektsionääri
tütrena pakub ta raamatu esimeses osas kollektsiooni vanadest
mälupiltidest, teises osas mälestusväärsetest
kohtumishetkedest. Kuid seda mäletamist Lily Briki ümber
komponeerides seob neid kohtumisi mälestustega Briki kodust. Oma kodu ja
võõra kodu mäletamine on täiendussuhtes. See
kompositsiooniline tasakaal on raamiks raamatu sees tekkinud tasakaalule
inimeste ja piltide, näidatud piltide ja jutustatud piltide vahel. Ja kui
raamat on tasakaalus, ei tekita ta soovi mõelda sellest kui
tõlkest. Keelekonarustele ja kupüüridele vaatamata.