Inna Põltsam. “Söömine-joomine keskaegses Tallinnas”

Argo, 157 lk

“Siin ei puudunud midagi sellest, mis inimlikku lõbu, rõõmu ja head elu siin maa peal võimaldab.” Need on kroonikakirjanik Balthasar Russowi kuldsed sõnad elust Vanal Liivimaal Tallinna linnas, nendega võtab oma raamatu kokku ka Inna Põltsam.

Milles see heaolu väljendus? Eks joodi palju ja see tõi rõõmu. Autori arvestuste järgi kulus Tallinnas 3 liitrit õlut mehe peale päevas. Korralik õlu oli kangem ja kibedam kui tänapäeval, sest humalaid pandi rohkem. Samas jõid vaesed ka Dünnbier´i, mis oli tõenäoliselt lahja vilets õlu, samuti taari (õlleraba kääritis), kalja ja mõdu. Õlu oli vitamiinirikas ja kalorirohke jook, keskaegset linnaelu elu ilma õlleta peab autor üldse küsitavaks. (Vesi oli sageli viletsa kvaliteediga, see inimesele janukustutuseks hästi ei sobinud.) Rikkad jõid ka Saksamaalt toodud mitmesuguseid importõllesid.

Vein oli rikaste jook, aga need ei hoidnud sellega kokku. Ordumeistri vastuvõtul 1525 jõid 500 külalist ära ligi 2000 liitrit veini ja 2500 liitrit õlut. Pidu algas hommikul kell 10 ja lõppes õhtul 11. Reinveini, romenii ja malvasiiriga kaubeldi raekoja keldris, rae kontrolli all. Üldse valitses täpne reeglistik kuidas tohtis pidusid pidada, roogade hulk ja tantsude arv oli kindlaks määratud, pulmakülaliste arv sõltus kaasavara rahanumbrist.

Kuigi meil valitseb ettekujutus talurahva pidevast jahukördi söömisest, ei toitutud Tallinnas sugugi halvasti. Liha oli enamasti külluses, seda jätkus seekidelegi. (Üldse läksid kõik pidusöökide ülejäägid vaestele.) Vaid ulukiliha oli rikaste delikatess. Söödi ka paabulindu, piibrisabasid ja heeringapäid. Meelistoit oli veel Skane heeringas, lõhet ja muid kalugi oli lahedalt. Jõudu andis või ja pekk, juust oli rohkem piduroog.

Erilised hõrgutised olid maitseained: safran, ingver, nelk, sinep, pipar. Need olid küll väga kallid, aga pakkusid kohvi- ja tubakaeelsel ajal ainsat võimalust maitsepiiride kompamiseks.

Keskajal peeti maist varandust tühiseks, ülejäägid kulutati, testamendiga jäeti raha vaeste kostitamiseks. Et investeerimiskommet polnud, mõistsid keskaegsed tallinlased söögi- ja joogimõnusid hinnata.

Inna Põltsami raamat toidukultuurist vanas Tallinnas võiks kuuluda iga kaaslinlase üldharidusse. Retseptilisa lubab keskaegset maitset ka tänapäeva maitsekütil tabada. Allikaloend annab teosele tõsise ajalooteadusliku ilme.