Vendade debüüt – “Esimene album” – on instrumentaalselt ootamatult küps ja lausa võrgutav ning kannatab igasuguse irooniata välja võrdluse kas või näiteks Chromaticsiga. Kohalikus muusikatoodangus kvalifitseerub see pauguks luuavarrest ja mul on tunne, et nii puhast italo-albumit pole meil kunagi ilmunudki. Aeglase tempoga retrogruuvid töötavad kui kellavärk, lausa suu jääb lahti. Imetlusväärse kannatlikkuse ja suurepärase saundiga uhkeldades tõmmatakse kuulaja maailma, mida valitsevad tühjad linnatänavad, poolpimedad parklad ning lõputuna näivad maanteed, kulminatsiooniks hommikune päikesetõus.

Kibedaks tõrvatilgaks meepotis on aga albumi sõnaline osa, mille nüri lüürika kuulub 90ndatel Eesti maaurkaid tantsitanud süldi- ja sündibändide repertuaari (“Ingel”, “Alien”). Laulukeste meloodiad on rahutusttekitavalt lihtsakoelised ja naiivsed ning esitus konkureerib strippar-Marco parimatel päevadel (oli tal neid?) sisselauldud taiestega. Taustamuusika ja vokaali tasemevahe on kohati lausa nii erinev, et tahes-tahtmata tekib küsimus – kuidas selline asi üldse võimalik on? Ehk on see halvasti väljamängitud nali ja iroonia 80ndate sündimuusika aadressil või hoopiski Gunnar Loho uus tulemine? Dilemma jääb õhku kuni lõpuni. Albumit lõpetav instrumentaal “2012” on justkui Future Braini vihje iseendale: “Näe, välja mõtlesid. See on uks tulevikku.” Niisiis – suu kinni, uks lahti! 5/10