Intellektuaalses kitsikuses

Viimases Diplomaatias avaldas Toomas Hendrik Ilves Francis Fukuyama uuest raamatust hariva kirjutise, milles ta leiab, et uuskonservatiivse õpetuse "intellektuaalne kitsikus sünnitaski intellektuaalselt äärmiselt küsitava järelduse, et vaenlane on Saddam Hussein". Nüüd on ameeriklased ja kõik nende liitlased Iraagis intellektuaalses (ja morbiidses) kitsikuses, kuigi moraalselt on demokraatia eksport täitsa aktseptaabel.

Meie oleme juba palju aastaid 9. mail Tõnismäel intellektuaalses kitsikuses pronkssõduri ümber. Moraalselt on pronksmees küsitav, aga intellektuaalselt on seda küsitavust demokraatlikule maailmale raske seletada. Kui me ei saanud lihulastele lubada nende leegionäri, siis Tallinna pronksmehe vastu minekuks on vaja hoopis rohkem diviise. Kui meil pole ameeriklastega võrreldavat jõudu intellektuaalse kitsikuse lahendamiseks, siis ehk polegi mõtet ennast sellega igal kevadel erutada. Suhtugem sellesse kui Nevski katedraali, mida kah taheti lammutada, aga Päts ja Laidoner arvasid, et pole mõtet. Suhtugem kui turismiatraktsiooni nõukogude nostalgia teemadel, nagu nõukogude sõjaväeträni ja matrjoškade müüki. Ja kui venelaste viisi oma langenuid mälestada.

Iseenesest on muidugi kahju, et meie intellektuaalne kitsikus on nii suur, et me pole leidnud viisi, kuidas Sinimägesid kaitsnud meestele asjakohast mälestusmärki püstitada. Aga näib, et allkirjade kogumisel pole "Tallinna natsismist vabastaja" vastu suuremat intellektuaalset võimalust.