15.02.2007, 00:00
Intiimne Kahu
Muusikakriitik Tõnis Kahu popraamat “Viis+sõnad” on kaasakiskuv nagu krimka, diagnoosib Andres Maimik pikemalt.
Mulle on alati meeldinud muusikaarvustusi lugeda. Isegi siis,
kui ma pole kuulnud arvustatava kollektiivi olemasolustki. Seda juhtub muide
alatihti, sest paadunud melomaan raiub oma rajad sügavatesse tihnikutesse
ja karmidesse tundruisse, kuhu tavalise muusikasõbra jalg naljalt ei
satu. Muusikakriitika napp formaat sunnib kontsentreeruma, koondama
kuulamiskogemuse mõnda õnnestunud metafoori ja teravmeelsesse
kõnefiguuri.
Muusikakriitik on kirjutades ägedam kui elus. Teeb kadedaks, kui palju originaalsust ja leidlikkust pulbitseb nende kanarindsete toslepite sees, kes ei saa sageli baarileti taga kolme lausetki üksteise otsa laotud (muidugi Kahu, Juur, Nestor, Kusnets, Raud ja Raudsepp välja arvatud). Kirjutav kriitik ei libise seltskondlikku mürasse, ta naudib mõtlemise mõnu. Ta teab, et iga ta eneseväljendus kuulatakse igal juhul lõpuni, ilma et ta peaks kohmetult punastama, nähes, kuidas vestluspartner otsib väljapääsu diibiks kiskuvast interaktsioonist. Lugeja on seevastu tänulik, et tema eest tehakse ära esimene selektsioon paisuvas populaarmuusika ookeanis ning valatakse verbaalsesse vormi abstraktsed uiud, mida süvenenud muusikakuulamine esile kutsub.
Tõnis Kahu on mulle teadaolevatest kriitikutest kõige kirglikum, aga ka spekulatiivseim. Tal on meile jagada niipalju tundmusi, kinnismõtteid ja igatsusi, et sageli kasutab ta vaadeldavat pala kui ventiili, mille abil seda kõike enesest välja pahistada. Kahu ei viitsi cool’i panna ega teravmeelsusega ennast puhverdada. Ta pigem kallab sappi, kui doseerib irooniat.
See-eest on ta kujutluspiltide esilekutsujana ületamatu. Apelsini “Igatsuse” (Kahu tabelis kohal 6) analüüsis taasloob ta füüsiliselt pitsitava olupildikese nõukogude eesti rammestavast pärastlõunast, kus aknast paistab sombune taevas mikrorajooni kohal ja taamal kaigub raadiost saadetevahelist igavust (igatsust). Lugeja kõrvu kerkivad distantne vaibaklopper ja üksildase lapse närvesööv kiigekriuksutamine. Mõned leheküljed hiljem elustub laul (23. Afternooning Plaque Family “Sue’s Seeds”) Kahu hüpnootilises kirjelduses kui Polanski film “Repulsion”, klaustrofoobiline tuba täis hallutsinatsioone, sosinaid ja karjeid.
Tõnisel on kolm suurt obsessiooni – armastus, õigemini kahtlus tõelise kahepoolse armastuse võimalusse, masinad ja roki eetos.
Parimad palad raamatus on kantud esimesest, kõige isiklikumast kirest. Mõttekäik mehe traagilis-vuajeristlikust vaatepunktist armusuhtes, mis Marju Kuudi / Rein Rannapi (2. Marju Kuut “Raagus sõnad”) ja Slavoj Žižeki kaasabil üles ehitatakse, ei pane meid mitte ainult ebamugavalt introspekteerima, vaid annab täiesti uue suhte paljudesse näiliselt lihtsameelsetesse poplaulukestesse. Vaevalt on Rein Rannapi ja Marju Kuudi laulukese algne eesmärk hoiatada naist objektistava subjekti pilgu türannia eest, ent igal juhul kõlab see ülevamalt kui muud banaalsemad tõlgitsused. Tõnis seisab oma raamatuga vääramatult sõna- ja mõttevabaduse ning demokraatia kaitsel – ta ei karda luua uusi ja meelevaldseid (teinekord ülekohtuseidki), aga alati isiklikke tähendusi, tuletades kogu aeg meelde, et popmuusika ei kuulu ei artistidele ega muusikatööstureile, vaid meile, kuulajatele.
Kahu kiri Chalice’ile (7. Chalice “Obsessioon”) kõlab nagu autopsühhoteraapia, kus keelelistesse analoogiatesse kanditud tundmused kaitsevad väljenduseelse olemise lämmatava intensiivsuse eest. Keelefilosoof Maurice Blanchot’ väitel on keele ülesanne muuta irratsionaalsed asjad, nagu valu, armastus ja surm, haarat avaks ning seeläbi talutavaks, anda valule proportsioonid ja armastusele muster. “Let’s talk about it”, või kuidas nad ütlevadki. Mitte Chalice ei lobise järelejätmatult, et peletada vaikust ja üksindust, nagu Tõnis teda noomib, vaid ka Kahu enda tundekasvatuses kõlab hirm sõnalisuse lõppemise, siin ja praegu reaalsuse ees. Autor pujäänitseb ja puikleb autoriteetse lõpetatuse ees, nagu Riho Sibula kitarr Dylan Thomase värss-epitaafi vastu (15. Riho Sibul “Must 5”).
Hoopis teistmoodi kirg on Kahul masinate vastu. Ta ei võitle masinatega, nagu masinapurustajad või Morrissey, ega masinate eest, nagu Majakovski või Andrus Laansalu. Pigem meenutab ta järelevalveinseneri, kelle ülesandeks on hoida silm peal masina laitmatul funktsioneerimisel (4. Galaktlan “Laanetaguse”), registreerida kõik hälbed, kriuksud ja raginad (3. Röövel Ööbik “Here Come Yr Psychic Ikons”), vajaduse korral võtta agregaat koost lahti, kirjutada raport ja võtta vastutusele isikud, kes põhjustasid tõrkeid masina laitmatus funktsionaalsuses. Samas on ta isalikult armuline entusiastide vastu, kes käitavad masinat ebafunktsionaalselt või kes ei evi aukartust masina kõikvõimsuse ees (11. Pastacas “Sinupoole”).
Olgu selle masinalembusega, kuidas on, aga rock’i kui fenomeni ja rock-staari üleinimlikkuse kirjeldamisega kipub Kahu küll pisut pateetiliseks pöörduma. Kogu see rock’i-surma jutt kõlab pisut vanamoodsalt, just nagu me ei elakski metafüüsika-järgses ajastus. Minu arust on rock’i kangelasmütoloogiaga sama lugu mis sõdurkangelastegagi. Asjaosalistele endile ja nende fännidele võib ju tunduda, et nad ajavad elust suuremat asja, kaitsevad kodumaad ja rahvusvahelist stabiilsust, ent tegelikult on sõdalaseks olemine elustiil, nagu rokkariks oleminegi. Sõda on fun, adrenaliinilaks, kogemus. Püssid on selleks, et neist kõmmutada, elektrikitarr on selleks, et seda piinata. Ja kogu lugu. Tegelikult vajatakse rokimehi ka Hendrixi-järgsel ajal, samamoodi kui sõdureid läheb tarvis sõdadevahelisel ajajärgul.
Siiski on sellel rock’i müüdistamisel põnevaid siirdeid. Ühes essees (23. Afternooning Plaque Family “Sue’s Seeds”) vastandab Kahu mehelikku avatud ruumi rock’i feminiinsele suletud ruumi indie-muusikale, teisal jälle kõneleb võimukast hip-hopist kui fantaasia represseerijast (12.–13. Toe Tag “Legendaarne”, “Pankrot”) ning kroonijuveeliks muidugi Ruja paigutamine eesti rock’i südametunnistuse pjedestaalile (25. Ruja “Vana auruvedur”), sellest tulenevate pessimistlike järelmitega.
“Viis+sõnad” on hea belletristika, kaasakiskuv nagu krimka, mille poole ööga alla neelab, pilkupüüdev ja nüüdisaegne väljaanne, millel loomulikult tasuta lisandiks kaasas muusikaplaat. Aga CD-l on ainult 18 lugu 40st ja needki vales järjekorras. Küll ma kangutasin kaasi, et leida kuhugi korpuse sisse peidetud teist plaati, aga tulutult. Härrased, mis toimub? Raha sai otsa või? Tulnuks kaanehinda tõsta 50 krooni võrra ja probleem lahenenuks. Mis sest, et eesti lugeja teab enamikku neist plaadil puuduvaist lugudest. Paratamatult rokivad ikkagi need lood nii viisis kui sõnas, mida saab sünkroonis lugemisega kuulata.
Muusikakriitik on kirjutades ägedam kui elus. Teeb kadedaks, kui palju originaalsust ja leidlikkust pulbitseb nende kanarindsete toslepite sees, kes ei saa sageli baarileti taga kolme lausetki üksteise otsa laotud (muidugi Kahu, Juur, Nestor, Kusnets, Raud ja Raudsepp välja arvatud). Kirjutav kriitik ei libise seltskondlikku mürasse, ta naudib mõtlemise mõnu. Ta teab, et iga ta eneseväljendus kuulatakse igal juhul lõpuni, ilma et ta peaks kohmetult punastama, nähes, kuidas vestluspartner otsib väljapääsu diibiks kiskuvast interaktsioonist. Lugeja on seevastu tänulik, et tema eest tehakse ära esimene selektsioon paisuvas populaarmuusika ookeanis ning valatakse verbaalsesse vormi abstraktsed uiud, mida süvenenud muusikakuulamine esile kutsub.
Tõnis Kahu on mulle teadaolevatest kriitikutest kõige kirglikum, aga ka spekulatiivseim. Tal on meile jagada niipalju tundmusi, kinnismõtteid ja igatsusi, et sageli kasutab ta vaadeldavat pala kui ventiili, mille abil seda kõike enesest välja pahistada. Kahu ei viitsi cool’i panna ega teravmeelsusega ennast puhverdada. Ta pigem kallab sappi, kui doseerib irooniat.
See-eest on ta kujutluspiltide esilekutsujana ületamatu. Apelsini “Igatsuse” (Kahu tabelis kohal 6) analüüsis taasloob ta füüsiliselt pitsitava olupildikese nõukogude eesti rammestavast pärastlõunast, kus aknast paistab sombune taevas mikrorajooni kohal ja taamal kaigub raadiost saadetevahelist igavust (igatsust). Lugeja kõrvu kerkivad distantne vaibaklopper ja üksildase lapse närvesööv kiigekriuksutamine. Mõned leheküljed hiljem elustub laul (23. Afternooning Plaque Family “Sue’s Seeds”) Kahu hüpnootilises kirjelduses kui Polanski film “Repulsion”, klaustrofoobiline tuba täis hallutsinatsioone, sosinaid ja karjeid.
Tõnisel on kolm suurt obsessiooni – armastus, õigemini kahtlus tõelise kahepoolse armastuse võimalusse, masinad ja roki eetos.
Parimad palad raamatus on kantud esimesest, kõige isiklikumast kirest. Mõttekäik mehe traagilis-vuajeristlikust vaatepunktist armusuhtes, mis Marju Kuudi / Rein Rannapi (2. Marju Kuut “Raagus sõnad”) ja Slavoj Žižeki kaasabil üles ehitatakse, ei pane meid mitte ainult ebamugavalt introspekteerima, vaid annab täiesti uue suhte paljudesse näiliselt lihtsameelsetesse poplaulukestesse. Vaevalt on Rein Rannapi ja Marju Kuudi laulukese algne eesmärk hoiatada naist objektistava subjekti pilgu türannia eest, ent igal juhul kõlab see ülevamalt kui muud banaalsemad tõlgitsused. Tõnis seisab oma raamatuga vääramatult sõna- ja mõttevabaduse ning demokraatia kaitsel – ta ei karda luua uusi ja meelevaldseid (teinekord ülekohtuseidki), aga alati isiklikke tähendusi, tuletades kogu aeg meelde, et popmuusika ei kuulu ei artistidele ega muusikatööstureile, vaid meile, kuulajatele.
Kahu kiri Chalice’ile (7. Chalice “Obsessioon”) kõlab nagu autopsühhoteraapia, kus keelelistesse analoogiatesse kanditud tundmused kaitsevad väljenduseelse olemise lämmatava intensiivsuse eest. Keelefilosoof Maurice Blanchot’ väitel on keele ülesanne muuta irratsionaalsed asjad, nagu valu, armastus ja surm, haarat avaks ning seeläbi talutavaks, anda valule proportsioonid ja armastusele muster. “Let’s talk about it”, või kuidas nad ütlevadki. Mitte Chalice ei lobise järelejätmatult, et peletada vaikust ja üksindust, nagu Tõnis teda noomib, vaid ka Kahu enda tundekasvatuses kõlab hirm sõnalisuse lõppemise, siin ja praegu reaalsuse ees. Autor pujäänitseb ja puikleb autoriteetse lõpetatuse ees, nagu Riho Sibula kitarr Dylan Thomase värss-epitaafi vastu (15. Riho Sibul “Must 5”).
Hoopis teistmoodi kirg on Kahul masinate vastu. Ta ei võitle masinatega, nagu masinapurustajad või Morrissey, ega masinate eest, nagu Majakovski või Andrus Laansalu. Pigem meenutab ta järelevalveinseneri, kelle ülesandeks on hoida silm peal masina laitmatul funktsioneerimisel (4. Galaktlan “Laanetaguse”), registreerida kõik hälbed, kriuksud ja raginad (3. Röövel Ööbik “Here Come Yr Psychic Ikons”), vajaduse korral võtta agregaat koost lahti, kirjutada raport ja võtta vastutusele isikud, kes põhjustasid tõrkeid masina laitmatus funktsionaalsuses. Samas on ta isalikult armuline entusiastide vastu, kes käitavad masinat ebafunktsionaalselt või kes ei evi aukartust masina kõikvõimsuse ees (11. Pastacas “Sinupoole”).
Olgu selle masinalembusega, kuidas on, aga rock’i kui fenomeni ja rock-staari üleinimlikkuse kirjeldamisega kipub Kahu küll pisut pateetiliseks pöörduma. Kogu see rock’i-surma jutt kõlab pisut vanamoodsalt, just nagu me ei elakski metafüüsika-järgses ajastus. Minu arust on rock’i kangelasmütoloogiaga sama lugu mis sõdurkangelastegagi. Asjaosalistele endile ja nende fännidele võib ju tunduda, et nad ajavad elust suuremat asja, kaitsevad kodumaad ja rahvusvahelist stabiilsust, ent tegelikult on sõdalaseks olemine elustiil, nagu rokkariks oleminegi. Sõda on fun, adrenaliinilaks, kogemus. Püssid on selleks, et neist kõmmutada, elektrikitarr on selleks, et seda piinata. Ja kogu lugu. Tegelikult vajatakse rokimehi ka Hendrixi-järgsel ajal, samamoodi kui sõdureid läheb tarvis sõdadevahelisel ajajärgul.
Siiski on sellel rock’i müüdistamisel põnevaid siirdeid. Ühes essees (23. Afternooning Plaque Family “Sue’s Seeds”) vastandab Kahu mehelikku avatud ruumi rock’i feminiinsele suletud ruumi indie-muusikale, teisal jälle kõneleb võimukast hip-hopist kui fantaasia represseerijast (12.–13. Toe Tag “Legendaarne”, “Pankrot”) ning kroonijuveeliks muidugi Ruja paigutamine eesti rock’i südametunnistuse pjedestaalile (25. Ruja “Vana auruvedur”), sellest tulenevate pessimistlike järelmitega.
“Viis+sõnad” on hea belletristika, kaasakiskuv nagu krimka, mille poole ööga alla neelab, pilkupüüdev ja nüüdisaegne väljaanne, millel loomulikult tasuta lisandiks kaasas muusikaplaat. Aga CD-l on ainult 18 lugu 40st ja needki vales järjekorras. Küll ma kangutasin kaasi, et leida kuhugi korpuse sisse peidetud teist plaati, aga tulutult. Härrased, mis toimub? Raha sai otsa või? Tulnuks kaanehinda tõsta 50 krooni võrra ja probleem lahenenuks. Mis sest, et eesti lugeja teab enamikku neist plaadil puuduvaist lugudest. Paratamatult rokivad ikkagi need lood nii viisis kui sõnas, mida saab sünkroonis lugemisega kuulata.