08.08.2008, 00:00
Iraan – unustamatu paradiis
Iraanlased on kõige abivalmimad ja sõbralikumad inimesed maailmas, kinnitab Kristiina Räägel.
Iga inimese reisielamused ja -muljed põhinevad tema isiklikel
kogemustel, saadud infol ning isikutel, kellega kokku puututud sai. Iga
inimese Iraan on erisugune, justnagu Eestimaa on igaühe jaoks erinev. Mina
olin Iraani kohalike inimeste keskel nädalaja mu süda jäi
sinna.
Soovitan kõigil seda fantastilist maad külastada
ja kummutada hirmud ning eelarvamused, mis teadmatusest on tekkinud.
Kirglikus Vanis
Minu teekond algas Türgist,
Adanast (Atatürki kodulinnast). Sealt sai bussiga sõidetud Vani
(Türgi-Iraani piirilinn) ja Vanist Teherani.
Sõit
läbi Ararati mäestiku (Noa laev peaks seal olema) kestis 14 tundi.
Lisaks mägedele on Van kuulus oma suure ja helesinise/kohati rohelise
järve ja paljude vana testamendi aegsete ajalooliste paikade poolest.
Vanist on pärit ka erilised valged pikakarvalised kassid, kelle üks
silm on roheline ja teine sinine.
Van on Türgi Narva. Seal elab
palju kurde. Teed küsides sai sisse astutud kohalikku kallimasse
kingapoodi. Seal tuli kohe 25aastane ajalooharidudsega abivalmis kurdipoiss
meid aitama. Rikka isa pojale kuuluvad mitmed kauplused (kingapood, vaibapood
jne).
Pärast päevast tutvust arvas ta, et mina olen tema
elu armastus. Kuna osutusin talle sobivaks lasteemaks, oli ta valmis Eestisse
kolima ja siin perefirma püsti panema. Ma ei tea, kas asi oli minus, aga
mees erutus juba sellest, kui õhtul käest kinni jalutasime. Ka
pärast kojujõudmist saatis ta mulle mitmeid e-kirju, kus jutustas
oma siirast armastusest.
Iraani keskmises perekonnas
on 7–10 last. Kuna naine ja mees magavad koos, siis lapsed muudkui
tulevad. Teinekord naised arvavad, et ehk nüüd aitab (lastest), kuid
mees on teisel arvamusel. Kuna pere on suur ja vajab toitmist, saadetakse
lapsed tänavale tööle. Ca 6–7 aastased väiksed poisid
jooksevad tänaval kaaludega ringi ja pakuvad möödujatele
võimalust end kaaluda.
Kohtumine lahke
Mehrdadiga
Vanist istusime järgmisel hommikul bussi
peale. Sealt sõitsime Urmiyesse (Iraani üks linnadest) ja sealt
Teherani. Bussis võttis meid oma hoole alla üks perekond, kes
inglise keelt üldse ei rääkinud, aga olid väga armsad.
Pereisa juhtis tähelepanu, mida teha ja millal rätik pähe
tõmmata.
Urmiyes, kus tuli uus buss leida ja raha vahetada,
leidsime uue sõbra. Stiilne nooremapoolne iraani mees. Mees
rääkis inglise keelt, kuna oli õppinud Itaalias
ülikoolis.
Pärast Euroopa-kogemust ei meeldinud talle
enam Iraanis elada. Vahetasime telefoninumbreid ja mees kutsus meid enda poole
- elas Teheranist veidi väljas ja lubas autoga meid igale poole viia.
Teheranis ööbisime tasuta majutust pakkuvasse Hospitality Clubi
kuuluva Mehrdadi juures. Ta on 40ndates arhitekt, sisekujundaja
ja ehitusinsener, kel oma firma 250 töötajaga ja kaks
magistrikraadi – majanduses ja nõukogudeliidu kultuuris.
Reisib väga palju (seljakotiga), tegeleb fotograafiaga ja eriti hea
maitsega (nii lõhnade, muusika, interjööri kui toiduosas). Ta
on õppinud 12 aastat salsat ja me tantsisime kella kolmeni
öösel.
Mehrdad on nii hiiglasliku südamega, et
võõrustab praktiliselt iga õhtu läbi Hospitality
Clubi välismaalasi. Õhtuti teeb ta külalistele süüa
ja hommikuti pakub teed ja küpsist. Ja seda kõike oma vabast
tahtest.
Tudengilinn Teheran
Iraani
pealinnas elab 20 miljonit elanikku. 2 miljonit neist on tudengid
ning nii on linnaelanike keskmine vanus 27 eluaastat. Põhjus lihtne
– 30 aastat tagasi, sõj
akonflikti ajal, otsustas tolleaegne diktaator, et naised peavad rohkem
sünnitama hakkama. Laste arv kasvas ja keskmine vanus vähenes.
Tänapäeval on taaskord keskmine laste arv 1–2 peres.
Teheran asub ca 1400 m kõrgusel merepinnast.
Lõuna-Teherani ja Põhja-Teherani kõrguse vahe on ca 1000 m
(põhjaosa on kõrgemal).
Linna läbivad madalad
kanalid. Nimelt mägedest tulevad jõed jm veed juhtiakse neid
kanaleid pidi puudeni ja toimib kastmissüsteem.
Karm
“moepolitsei”
Iraani mehed on hoolitsetud ja
käivad moodsalt riides. Naised seevastu peavad
(seaduse järgi) katma oma jalad, tagumiku ja juuksed. Meil olid
alguses Eestist kaasa võetud “pikad” seelikud, kuid
need pidime kohe välja vahetama, sest pahkluud paistsid käies
välja. Tavaline naine käis tänaval pikkade pükstega
(teksadega), peal oli pikem hõlst ja peas rätik. Kuna usklikke on
ca 6 %, siis leidub tõelisi “ninjasid” (mustad, eriti
kaetud naised) vähe. Kui Eestis naine on oma mehe ees lokirullide ja
rohelise näomaskiga ja tänavale minnes näeb hoolitsetud
välja, siis Iraani meestel on eelis oma naist kõige ilusamana kodus
näha. Palju on siiski ka iraanlannasid, kes protesteerivad
riietumisseaduse vastu, kandes rätikut vaid kuklas ja riietudes
võimalikult trendikalt. Riided (sh sall) on neil
värvilised ning kosmeetika kasutusel.
Kuna seadus
nõuab keha ja pea katmist, liigub tänavatel
ringi “moepolitsei”, kes võib trahvida kuni 300
euro ulatuses.
Liiklus toimib sisetunde
järgi
Ükski eestlane ei saaks vist Iraani
liikluses hakkama. Päeval on linnas lubatud 80 km/h, õhtuti pimedas
70 km/h (pimedus on nähtavus kehvem). Punast tuld, kui sellist, näeb
haruharva. Keegi ei lase ennast segada nendest asfaldile ”soditud”
valgetest joontest. Kõik sõidavad just sinna, kus ruumi on,
suunatuld näitamata. Sõidetakse peateelt tulevale bussile ette,
suvaliselt üle kahe pideva joone mööda
vastassuunavööndit (kuna sel hetkel on see vaba) jne. Alguses panin
tihti käed silma ette, aga lõpuks harjusin ära.
Ka
jalakäijad lähevad üle just seal, kus ise tahavad. Ja
kõik saavad hakkama. Sellepärast nad kutsuvad seda intelligentseks
liiklemiseks - nii mahub rohkem liiklema.
Lisaks tavataksole on
levinud ka mototaksod, mis on aga kallimad ja ohtlikumad (kuid viivad kiiremini
ummikutest läbi). Kiivrikultuur puudub. Põhjus praktiline –
40kraadise kuumusega seisma jäädes tõmbab juba tagumik
märjaks, mis siis rääkida kiivri kandmisest. Rolleriga veetakse
teinekord ka tervet perekonda.
WC-s käiakse
plätudega
Kohalik keel meenutab Prantsuse keelt (nt
merci = tänan). Rohkem kui Türgis räägitakse inglise keeles
(põhjamaadega küll päris võrrelda ei saa).
Tänavatel grillitakse maisi (Türgis müüdi keedetud maisi),
mis on väga maitsev. Perekonnad laotavad parkides oma vaibad maha ja
peavad piknikku.
Ka Iraanis on põhitoiduaine riis ja levinud
on tugev teekultuur. Teed juuakse kõikvõimalikes kohtades
väikestest teeklaasidest, mis koos alustassiga meenutavad lilleõisi
– teeklaas siis lilleemakas ja alustass kroonlehed. Bussides on juhil
termos ja teeklaas kõrval. Kui Eestis on bussiarmatuuril senditaldrik,
siis Iraanis (ja Türgis) on toos suhkrutükkidega.
WC-d on
“kotkapesad” (nii kodudes kui avalikes kohtades), paberit ei
kasutata. Augu k&otild
e;rval on kraan, millel on otsa tõmmatud peenem “aiavoolik”
ja seda siis suunates saad teo august alla lasta ja ennast kasida.
Kodudes ulatub seinast välja väike kraanike, mille all on
kannuke. Kannukese abil siis kasid ennast. Kuna “kotkapesal”
kükitades pritsib kohati tagasi ja põrand ei pruugi olla
kõige puhtam, kasutatakse kodudes beeže plätusid ehk “shit
shoes’e”.
Türklastel on väga lihtne
põhjendus, miks nad ennast pesevad, mitte ei kasuta paberit – kui
keegi sulle s*tta näkku viskab, siis pesed ju selle ära, mitte
ei pühi paberiga.
Klubimuusika
mäetipus
Käisime Teheranis mäe otsas. Seal
tähistasid kohalikud (väiksed lapsed, noored, pered, vanemad
inimesed) klubimuusika saatel prohveti sünnipäeva. Kohaletulnute seas
viidi läbi erinevaid mänge. NB! Iraanis on alkohol illegaalne, seega
purjus inimesi tänaval näha ei ole. Kuigi kodus tarvitatakse ja
illegaalseid müügikohti on. Suitsetatakse vähe ja musta
nahavärviga inimesi ei esine.
Rahatähed on suured.
Väiksemad rahatähed on sajalised. Kõige enam kasutatavad
rahatähed on 10 000, 20 000, 50 000 (sh ka 1000 ja 2000).
Rahast rääkides võetakse üks null tagant ära. Kui
hinda küsid, siis öeldakse Sulle 2000, kuigi mõeldakse
20 000.
Kui Türgis naised eriti ei tööta, siis
Iraan tundub olevat liberaalsem riik ja naistel on
ametid (tõsi, töökohtades peavad nad kandma
musti riideid ja musta rätikut).
Konservatiivsematele naistele
on eraldi taksod. Taksojuhiks on naine, kes üldiselt teenindab vaid naisi.
Juhi nõusolekul võib taksosse istuda ka mees. Meestega
võivad kõik sõita. Bussis sõites on naistel
õigus nõuda uut istekohta, kui nad on piletimüügil
paigutatud meeste kõrvale.
Inimesed vaatavad üksteist
väga pikalt. Kui iraanlased välismaal käivad, siis kõige
enam tunnevad nad puudust pilkudest. Nad ütlevad, et välismaal
nad polekski nagu keegi. Keegi ei märka neid.
Iraani hinnad
- 1 liiter bensiini 95 = ca 5,5-6,5 krooni
- 1 taksokilomeeter = ca 4,5 krooni (sõltub kellaajast, ummikutest)
- 3 kilo aprikoose = ca 14 krooni (turult ostes)