Soovitan kõigil seda fantastilist maad külastada ja kummutada hirmud ning eelarvamused, mis teadmatusest on tekkinud.


Kirglikus Vanis


Minu teekond algas Türgist, Adanast (Atatürki kodulinnast). Sealt sai bussiga sõidetud Vani (Türgi-Iraani piirilinn) ja Vanist Teherani.


Sõit läbi Ararati mäestiku (Noa laev peaks seal olema) kestis 14 tundi. Lisaks mägedele on Van kuulus oma suure ja helesinise/kohati rohelise järve ja paljude vana testamendi aegsete ajalooliste paikade poolest. Vanist on pärit ka erilised valged pikakarvalised kassid, kelle üks silm on roheline ja teine sinine.


Van on Türgi Narva. Seal elab palju kurde. Teed küsides sai sisse astutud kohalikku kallimasse kingapoodi. Seal tuli kohe 25aastane ajalooharidudsega abivalmis kurdipoiss meid aitama. Rikka isa pojale kuuluvad mitmed kauplused (kingapood, vaibapood jne).


Pärast päevast tutvust arvas ta, et mina olen tema elu armastus. Kuna osutusin talle sobivaks lasteemaks, oli ta valmis Eestisse kolima ja siin perefirma püsti panema. Ma ei tea, kas asi oli minus, aga mees erutus juba sellest, kui õhtul käest kinni jalutasime. Ka pärast kojujõudmist saatis ta mulle mitmeid e-kirju, kus jutustas oma siirast armastusest.


Iraani keskmises perekonnas on 7–10 last. Kuna naine ja mees magavad koos, siis lapsed muudkui tulevad. Teinekord naised arvavad, et ehk nüüd aitab (lastest), kuid mees on teisel arvamusel. Kuna pere on suur ja vajab toitmist, saadetakse lapsed tänavale tööle. Ca 6–7 aastased väiksed poisid jooksevad tänaval kaaludega ringi ja pakuvad möödujatele võimalust end kaaluda.


Kohtumine lahke Mehrdadiga


Vanist istusime järgmisel hommikul bussi peale. Sealt sõitsime Urmiyesse (Iraani üks linnadest) ja sealt Teherani. Bussis võttis meid oma hoole alla üks perekond, kes inglise keelt üldse ei rääkinud, aga olid väga armsad. Pereisa juhtis tähelepanu, mida teha ja millal rätik pähe tõmmata.


Urmiyes, kus tuli uus buss leida ja raha vahetada, leidsime uue sõbra. Stiilne nooremapoolne iraani mees. Mees rääkis inglise keelt, kuna oli õppinud Itaalias ülikoolis.


Pärast Euroopa-kogemust ei meeldinud talle enam Iraanis elada. Vahetasime telefoninumbreid ja mees kutsus meid enda poole - elas Teheranist veidi väljas ja lubas autoga meid igale poole viia. Teheranis ööbisime tasuta majutust pakkuvasse Hospitality Clubi kuuluva Mehrdadi juures. Ta on 40ndates arhitekt, sisekujundaja ja ehitusinsener, kel oma firma 250 töötajaga ja kaks magistrikraadi – majanduses ja nõukogudeliidu kultuuris.


Reisib väga palju (seljakotiga), tegeleb fotograafiaga ja eriti hea maitsega (nii lõhnade, muusika, interjööri kui toiduosas). Ta on õppinud 12 aastat salsat ja me tantsisime kella kolmeni öösel.


Mehrdad on nii hiiglasliku südamega, et võõrustab praktiliselt iga õhtu läbi Hospitality Clubi välismaalasi. Õhtuti teeb ta külalistele süüa ja hommikuti pakub teed ja küpsist. Ja seda kõike oma vabast tahtest.


Tudengilinn Teheran


Iraani pealinnas elab 20 miljonit elanikku.  2 miljonit neist on tudengid ning nii on linnaelanike keskmine vanus 27 eluaastat. Põhjus lihtne – 30 aastat tagasi, sõj akonflikti ajal, otsustas tolleaegne diktaator, et naised peavad rohkem sünnitama hakkama. Laste arv kasvas ja keskmine vanus vähenes. Tänapäeval on taaskord keskmine laste arv 1–2 peres.


Teheran asub ca 1400 m kõrgusel merepinnast. Lõuna-Teherani ja Põhja-Teherani kõrguse vahe on ca 1000 m (põhjaosa on kõrgemal).


Linna läbivad madalad kanalid. Nimelt mägedest tulevad jõed jm veed juhtiakse neid kanaleid pidi puudeni ja toimib kastmissüsteem.


Karm “moepolitsei”


Iraani mehed on hoolitsetud ja käivad moodsalt riides. Naised seevastu peavad (seaduse järgi) katma oma jalad, tagumiku ja juuksed. Meil olid alguses Eestist kaasa võetud “pikad” seelikud, kuid need  pidime kohe välja vahetama, sest pahkluud paistsid käies välja. Tavaline naine käis tänaval pikkade pükstega (teksadega), peal oli pikem hõlst ja peas rätik. Kuna usklikke on ca 6 %, siis leidub tõelisi “ninjasid” (mustad, eriti kaetud naised) vähe. Kui Eestis naine on oma mehe ees lokirullide ja rohelise näomaskiga ja tänavale minnes näeb hoolitsetud välja, siis Iraani meestel on eelis oma naist kõige ilusamana kodus näha.  Palju on siiski ka iraanlannasid, kes protesteerivad riietumisseaduse vastu, kandes rätikut vaid kuklas ja riietudes võimalikult trendikalt. Riided (sh sall) on neil värvilised ning kosmeetika kasutusel.


Kuna seadus nõuab keha ja pea katmist, liigub tänavatel ringi “moepolitsei”, kes võib trahvida kuni 300 euro ulatuses.


Liiklus toimib sisetunde järgi


Ükski eestlane ei saaks vist Iraani liikluses hakkama. Päeval on linnas lubatud 80 km/h, õhtuti pimedas 70 km/h (pimedus on nähtavus kehvem). Punast tuld, kui sellist, näeb haruharva. Keegi ei lase ennast segada nendest asfaldile ”soditud” valgetest joontest. Kõik sõidavad just sinna, kus ruumi on, suunatuld näitamata. Sõidetakse peateelt tulevale bussile ette, suvaliselt üle kahe pideva joone mööda vastassuunavööndit (kuna sel hetkel on see vaba) jne. Alguses panin tihti käed silma ette, aga lõpuks harjusin ära.


Ka jalakäijad lähevad üle just seal, kus ise tahavad. Ja kõik saavad hakkama. Sellepärast nad kutsuvad seda intelligentseks liiklemiseks - nii mahub rohkem liiklema.


Lisaks tavataksole on levinud ka mototaksod, mis on aga kallimad ja ohtlikumad (kuid viivad kiiremini ummikutest läbi). Kiivrikultuur puudub. Põhjus praktiline – 40kraadise kuumusega seisma jäädes tõmbab juba tagumik märjaks, mis siis rääkida kiivri kandmisest. Rolleriga veetakse teinekord ka tervet perekonda.


WC-s käiakse plätudega


Kohalik keel meenutab Prantsuse keelt (nt merci = tänan). Rohkem kui Türgis räägitakse inglise keeles (põhjamaadega küll päris võrrelda ei saa). Tänavatel grillitakse maisi (Türgis müüdi keedetud maisi), mis on väga maitsev. Perekonnad laotavad parkides oma vaibad maha ja peavad piknikku.


Ka Iraanis on põhitoiduaine riis ja levinud on tugev teekultuur. Teed juuakse kõikvõimalikes kohtades väikestest teeklaasidest, mis koos alustassiga meenutavad lilleõisi – teeklaas siis lilleemakas ja alustass kroonlehed. Bussides on juhil termos ja teeklaas kõrval. Kui Eestis on bussiarmatuuril senditaldrik, siis Iraanis (ja Türgis) on toos suhkrutükkidega.


WC-d on “kotkapesad” (nii kodudes kui avalikes kohtades), paberit ei kasutata. Augu k&otild e;rval on kraan, millel on otsa tõmmatud peenem “aiavoolik” ja seda siis suunates saad teo august alla lasta ja ennast kasida.


Kodudes ulatub seinast välja väike kraanike, mille all on kannuke. Kannukese abil siis kasid ennast. Kuna “kotkapesal” kükitades pritsib kohati tagasi ja põrand ei pruugi olla kõige puhtam, kasutatakse kodudes beeže plätusid ehk “shit shoes’e”.


Türklastel on väga lihtne põhjendus, miks nad ennast pesevad, mitte ei kasuta paberit – kui keegi sulle s*tta näkku viskab, siis pesed ju selle ära, mitte ei pühi paberiga.


Klubimuusika mäetipus


Käisime Teheranis mäe otsas. Seal tähistasid kohalikud (väiksed lapsed, noored, pered, vanemad inimesed) klubimuusika saatel prohveti sünnipäeva. Kohaletulnute seas viidi läbi erinevaid mänge. NB! Iraanis on alkohol illegaalne, seega purjus inimesi tänaval näha ei ole. Kuigi kodus tarvitatakse ja illegaalseid müügikohti on. Suitsetatakse vähe ja musta nahavärviga inimesi ei esine.


Rahatähed on suured. Väiksemad rahatähed on sajalised. Kõige enam kasutatavad rahatähed on 10 000, 20 000, 50 000 (sh ka 1000 ja 2000). Rahast rääkides võetakse üks null tagant ära. Kui hinda küsid, siis öeldakse Sulle 2000, kuigi mõeldakse 20 000.


Kui Türgis naised eriti ei tööta, siis Iraan tundub olevat liberaalsem riik ja naistel on ametid (tõsi, töökohtades peavad nad kandma musti riideid ja musta rätikut).


Konservatiivsematele naistele on eraldi taksod. Taksojuhiks on naine, kes üldiselt teenindab vaid naisi. Juhi nõusolekul võib taksosse istuda ka mees. Meestega võivad kõik sõita. Bussis sõites on naistel õigus nõuda uut istekohta, kui nad on piletimüügil paigutatud meeste kõrvale.


Inimesed vaatavad üksteist väga pikalt. Kui iraanlased välismaal käivad, siis kõige enam tunnevad nad puudust pilkudest. Nad ütlevad, et välismaal nad polekski nagu keegi. Keegi ei märka neid.
Iraani hinnad
  • 1 liiter bensiini 95 = ca 5,5-6,5 krooni
  • 1 taksokilomeeter = ca 4,5 krooni (sõltub kellaajast, ummikutest)
  • 3 kilo aprikoose = ca 14 krooni (turult ostes)