Homayun Ghanizadeh (Pille-Riin Pregel / Epl) ---

Tallinnas näeb peagi antiiktragöödiat “Antigone”, Tartus draamafestivalil Mungu Theatre Groupi külalisetendust “Caligula”.

Kus asuvad pärsia teatri juured? Millised traditsioonid seda iseloomustavad?

Iraani teater on praegusel kujul eksisteerinud vähem kui sajandi. Enne seda oli meil traditsiooniline teater, traditsioonilis-religioossed näidendid ja žanrid. Moodne teater on meil suhteliselt uus kultuurinähtus.

Milline on hetkel Iraani kaasaegse teatri olukord?

Mulle tundub, et praegusel hetkel ei vaja meie rahvas teatrit.

Kuidas on selline olukord tekkinud? On see kuidagi seotud 1979. aasta islamirevolutsiooni järgse epohhiga?

Enne revolutsiooni arenes Iraani teater väga kiiresti. Aga pärast revolutsiooni ei toimunud teatrikunstis umbes kümme-viisteist aastat üldse mingit progressi. Vahetult pärast revolutsiooni oli isegi selline periood, kus teatrid olid suletud. Mingi aja pärast hakkas teater jälle pisut arenema, kuid see progress polnud ei kiire ega ka kuigi märgatav. Kunstid hakkasid jälle õitsema alles siis, kui võimule tuli Mohammad Khatami (Iraani president aastatel 1997–2005 – B.D.).

Praeguse presidendi Ahmadinejadi ajal olevat kõik jälle palju rangem…

Ahmadinejadiga on kõigile saabunud rasked ajad: kunstiinimestele, ajalehtedele ja ajakirjanikele, kirjandusele, muusikutele ja ka kõigile neile, kes tegelevad teatriga. Käimas on regress. Aga teatrikunsti olukord on kõige hullem. Probleem pole ainult selles, et riik ei pööra selle kunsti arendamisele tähelepanu, vaid selleski, et rahvas pole sellest kunstist huvitatud.

Lääne ajalehed maalivad pildi, mille kohaselt variseb praegune režiim peagi kokku. Kohalikud nii ei arva?

Võib väita, et me ei lootnud varasematelgi aegadel ülearu palju. Viimase aastaga on aga lootust veelgi vähemaks jäänud. Valitsus on teinud olukorra palju hullemaks, kui me iial ette oleksime suutnud kujutada. Nad on andnud korraldused, kuidas asjad käima peavad, ja meie ei saa midagi muuta. Ja rahvas tõepoolest imestab, kuidas see kõik niimoodi läinud on. Demonstratsioonide arv on kõvasti kasvanud. Aga koos sellega on kasvanud ka valitsuse võim.

Pean siiski lisama, et kogu Iraani rahvas pole valitsusvastaselt meelestatud. Mõned on vastu, väiksem osa on valitsusega nõus ja kõige väiksem osa armastab valitsust. Aga see kõige väiksem osa, kellele valitsus meeldib, on ideoloogiline. Ja see osa rahvast on väga jõukas. Nende võim on sellevõrra suurem, kuna nad teenivad ideoloogiat. Tegelikult ei tea ma maailma poliitilises ajaloos ühtki juhtumit, mis oleks Iraani omast keerulisem.

Teie loomingus on palju antiigiteemat. Miks?

See on olnud pigem juhus kui teadlik valik. Olen need vana­kreeka lood lihtsalt aluseks võtnud ning minu “Antigone” võiks aset leida ka tänapäeva Tallinnas. Muide, on täiesti võimalik, et siin olles tekib mul huvi ka mõne Eesti loo vastu.

Kuidas teil üldse töö eesti näitlejatega sujub?

Eesti näitlejad on palju paremad, kui ma eales arvanud oleksin.

On teil mõni teos, mida kindlasti tahaksite lavastada?

Neid on palju. Näiteks Tšehhovi “Kirsiaed”.

Paljud iraanlased mainivad miskipärast Tšehhovit oma lemmikuna…

Mulle isiklikult meeldivad Tšehhovi jutud. Need on meile väga lähedased. See pinge, mis on tema juttudes – kui midagi läheb katki –, on meile tuttav. Mulle tundub näiteks, et seesama pinge eksisteerib ka Federico Garcia Lorca teostes.

Kas Iraani näitlejad eelistavad mängida teatris või filmis?

Meil leidub näitlejaid, kes mängivad ainult filmides, aga ka neid, kes mängivad nii teatris kui filmis. Kuna praegu on selline olukord, et teatritel on vähe raha, oleme ka oma näitlejaid kaotamas. Nad kõik suunduvad filmi.

Samas peetakse Iraani filmikunsti kvaliteeti väga kõrgeks, Abbas Kiarostami, Tahmineh Milani jt.

Mingi osa filmikunstist ongi väga hea. Aga üldiselt ei saa ma väita, et tase oleks kuigi kõrge. Ent see on juba minu isiklik arvamus.


“Antigone” esietendus Püha Katariina kirikus 11. augustil kell 19. Mängivad Andrus Vaarik, Elina Reinold, Raimo Pass, Ago Anderson, Ragne Pekarev, Külli Reinumägi.

 “Caligula” külalisetendus Tartu draamafestivalil 12. septembril kell 18. Mängivad Saber Abar või Homayun Ghanizadeh, Farzin Sabooni, Javan Tabrizi, Hengameh Ghaziani jpt.