Iron Maiden “The Final Frontier”
Kuigi mind ei ole kunagi võinud nimetada Iron Maideni fänniks, oli mustvalge foto nende “kollist” Eddie’st minu esimene “hevipilt”, nende eksimatu logo see, mille kandsin šablooniga esimesele isemeisterdatud T-särgile, ja Suosikki intervjuust Bruce Dickinsoniga loetud nipp (patja karjumine) esimene meede, mille abil algaja vokalistina oma esimeses bändis häält treenisin. On, on Briti hevisaurused ka minu elu mõjutanud; külmaks nende käekäik ei jäta. Värske album künnab ootuspärast, keskmisest ehk veidi eleegilisemat vagu, torkamata tegelikult kõrva millegi otseselt ereda, särava või ootamatuga – aga paistab, et hallinevad džentelmenid teavad ülihästi, mida teevad. “The Final Frontier” on tabeliedu lõikes juba Maideni edukaim plaat, mistõttu tuleb meistrite ees lihtsalt müts maha võtta ja tunnistada, et lisaks lihtviisilisele vedamisele, mis Maidenile kindlasti korduvalt osaks on saanud, nõuab iseendaga kompromissile minemata edu saavutamine levimuusikamaailmas ka kainet arvestust, ranget distsipliini ja roppu, roppu tööd.
