Iroonia ja poeesia
Hiljuti ilmus üks pressiteade, kus oli kirjas midagi sellist: “Kilmi ja Maimik on noorema põlve filmitegijad, kelle suhe sotsiaalsetesse protsessidesse on teravalt irooniline”. Lisaks sellele, et taoline avaldus võib kahjustada meie kutsetööd (dokumentalist peab veenma oma kliente, et tema vaatenurk on kas empaatiline või objektiivne, mitte mingil juhul irooniline. Muidu pole enam varsti mida filmida), hakkab mul pisut vastu kogu lähenemisspektri taandamine ühele lihtsustatud suhtumisele. Loomulikult peaks ma enda pihta viskama esimese kivi: on ju iroonia kutseoskuslike instrumentide üks esimesi, mille järele käsi sirutub, aga mingil juhul ei asenda see paradoksi, hüperbooli ja ülepaisutust, kõiki neid lähedasi väljendusvahendeid, mida me ideede edastamiseks armastame rakendada.
Sel kevadel osalesin Esto TV kambaga Põhjamaade Kaasaegse Kunsti Keskuse rändnäitusel Populism. Suur ja esinduslik näituseprojekt osutus aga ootamatult ootuspäraseks, et mitte öelda magedaks. Rahvusvahelise kaliibriga kunstnikud käisid ringi, nätsumullid suus paisumas ja trügisid paremate esituspindade pärast, et kümnel erineval viisil tõestada, et ameerika ühendriikide president George W Bush on idioot. Milline hüperoriginaalne sõnum! Üle avarate saalide laiub mehine kogus poliitiliselt korrektset ja hästirahastatud protesti poliitiliselt korrektse ja rahakeskse maailma vastu.
Nii osutub populismi paljastama kutsutud näitus populismi tootvaks projektiks. Või kuidas nimetada tellimuse peale lahtisest uksest sissemurdmist, kinnimakstud ironiseerimist asjade üle, millesse kogu maailma progressiivne üldsus nagunii suhtub põlgusega. Asi oleks ehk läinud huvitavaks, kui keegi oleks Bushi hanitamise asemel näiteks käinud välja aktsioomi, et Dalai Laama on pede. Aga kus sa sellega. Populismikriitika ei tohiks eksida poliitilise korrektsuse imperatiivi vastu.
Järsku laksas mulle ära, mida nad on teinud meie vana hea irooniaga. Sokraatilisest meetodist on saanud poliitiliselt korrektne mäss poliitiliselt korrektsel ajastul. Postmodernne relv, mis ei sihi mitte kedagi. Samas on see küpsustunnistus tõsiseltvõetavuseks. Iroonia on shikk, temas puudub otselajatamise vulgaarsus ja satiiri pealetükkiv sõjakus. See annab snoobile võimaluse eristuda lihtrahvast, kes ei mõista ambivalentsi ja topeltkodeeringut. Siin on zeni ja zeitgeisti, iroonia poos on cool. Iroonik ei jää kunagi seltskonnas naeruväärseks. Tuleb ju meelde see vastik elukunstnik, kes lösutab lodevas poosis nurgadiivanil ja imeb Marlbsi, aga keda kõik tüdrukud muudkui tantsule tõmbavad. Iroonia annab turvalise distantsi nii ümbritsevaga kui iseenda tunnetega. Inimnäolisele nihilistile on see hea hubane vatitekk ja poliitikule igikaitsev raudrüü. Iroonik ei pea ka vastust andma oma sõnade eest. Küllap Rein Lang, Mart Juur ja teised teenekad lõuapoolikud teavad, kuidas irooniku ründaja jääb enamasti ise narriks. Kui solvunud oponent nõuab aru, saab iroonik imestunult ripsmeid plagistada ja küsida vastu, et mis ma siis õieti halvasti ütlesin.
Iroonia mõjukus siin tuulisel paljukannatanud kamaral on seda imestamisväärsem, et iroonia ei loo tegelikult uusi väärtusi ega paku lahendusi. Ta ei analüüsi, genereeri ega konstrueeri. Iroonia on parasiit, nagu lameuss Peipsi särjel, mis pisitasa kurnab oma objekti välja, röövib selle sotsiaalse ja kultuurilise tõsiseltvõetavuse.
Praegusel fanatismiajastu pole midagi ebaseksikamat kui mõõdutundetu kirglikkus suhetes maailmaga. Siirus on lapsik, emotsioonaalsus hüsteeriline. Sotsiaalne kirglikkus seostub eestis enamasti võidund jopedes proledega või kibedalt sajatavate maakatega, kellesse paadunud urbanist suhtub nagunii nagu händikäppidesse. Oma vihast võitlust peavad ka skinheadid ja pensionärid. Ent ühtede puhul on alust kahtlustada ebaküpsust ja teiste puhul seniilsust.
Aga minu arust on siiski üks võimalus suhtestuda maailmaga ilma negatsioonita. See on poolekstaatiline seisund, mis on omane armunule ja kroonilisele topamiini ülekülluse käes vaevlejale. Või poeedile. See on ürgenergia, millest sünnib tegelikult kordaminev kunst. Järsku sa tunned maailmaga kummalist kokkukuuluvust. Kõik inimesed tunduvad korraga olulised. Sa hoolid. Isegi vihkamisel on oma koht armastuse lahinguväljal, kui laenata Valentin Kuigi filmi kongeniaalset pealkirja. Sest sa hoolid isegi sellest, mida vihkad.
Loomulikult läheb selline passionaarsus vastuollu dharma põhireeglitega ja tao printsiipidega. See on energiakulukas ja donkihhotlik ja totaalselt ebacool. See võib olla jonnakas vastuvoolu puselemine, elik paigalseis. Sa pole enam kaitstud naeruväärseks jäämise eest. Ja elul on sulle varuks ainult suuremaid ja väiksemaid pettumusi. Võid lõpetada hullaris või mällaris. Võid jääda uskuma, et sinu tee on sama kui Kristusel, Hiiobil või Kaplinskil. Aga igal juhul saad hüüda nagu McMurphy filmist “Lendas üle käopesa”: “Ma vähemalt püüdsin…”.
Kindlasti ei leidu meie seas palju puhtakujulisi kirglikke idealiste. Aga ideaalina pakub see võimast alternatiivi iroonia tüütule poliitilisele korrektsusele. Õigemini enesetsensuurile, mis ei lase meid rind ees ellu sisse murda. Nagu manitseb kõiki arglikke eskapiste suur Morrisey, üks väheseid, kes on osanud iroonia ja kirgliku maailmavalu lõimida vastupandamatuks poeesiaks: “too much coffeine in your bloodstream, and lack of real spice in your life”. Lõpetage see ebaviljakas künismiga poosetamine ja laske kordki kireloom vabaks. Tooge maa peale põrgusse unustatud Orpheus ja tunda ennast tegelikult elusana.
Ilma et mõtleks kogu aeg, mida teised must arvavad.
