“Islami verised piirid” Volga tagant vaadates
Tatjana Irmijajeva. “Islamimaailma ajalugu. Vanadest araablastest Osmanite impeeriumi rajamiseni”. Vene keelest tõlkinud Kattri Türk. Avita, Tallinn, 2002.
Sündmused 11. septembril New Yorgis tekitasid lisaks kõigele muule Läänemaailma unises publikus huvi selle vastu, mis on islam. Esimese äratuse selles vallas oli andnud Salman Rushdie “Kuradisalmide” lugu kümmekond aastat tagasi. Ilma sedalaadi vapustusteta elaks Läänemaailm egotsentrilises kujutluses, et Lääs oma amerikaniseerunud vormis on ainuke reaalne maailm, kõik muu selle maailma ääre taga on pelga arheoloogilise või etnograafilise harrastuse valdkond. Kui see maailm sealpool äärt midagi enamat olla tahab, siis tuletatakse talle meelde, USA kroonuideoloogi Samuel Huntingtoni sõnul, tema “veriseid piire”. Meie võime meenutada selles seoses Juhan Liivi ridu pärismaalasest, kes tõrgub loovutamast valgele oma kulda — valge leiab, et “sa mässad jälle!”
Paraku ei kujunda publiku ja ajalugu tegevate poliitikute arusaamu maailmast, eriti just selle kaugematest osadest, mitte asjatundlikud teaduslikud uurimused, vaid pigem primitiivsed lööklaused või märksõnad. Mõnda maad iseloomustavad need positiivselt: Kaug-Ida on Sony, Samsung, tao, zen-budism ja wushu, India on budism, jooga, Gandhi ja Sai Baba. Lähis-Ida on aga “islami verised piirid”, kuigi ristisõdadest, rekonkistast ja Viini linna piiramisest türklaste poolt on möödunud juba palju sajandeid ning hilisematel aegadel oleks õigem kõnelda pigem maailma koloniseeriva Lääne veristest piiridest.
Nende ridade kirjutaja tehtud tõlge (A. Schimmeli “Islam. Sissejuhatus”, 2001) sai teoks ainuüksi tänu 11.09-le, samal ajal sai valmis ka kirjastuse “Valgus” islami-raamat, nüüd on meie ees “Avita” islami ajalugu ja kuuldavasti ilmutab ka “Ilmamaa” varsti ühe säärase. Kuigi see on vaid kübe musttuhande islami-ainelise raamatu massiivist, mis Lääne keeltes on ilmunud. Kuid kes neid loeb? Kui jälgida poliitikute ja professionaalsete ajakirjanike sõnavõtte, siis ei ole viimastes paraku ühtegi jälge raamatute lugemisest.
Kattre Türgi tõlgitud raamat on mõnus ajaviitelugemine, mis vaatleb kalifaadi arengulugu apologeetiliselt, nägemata selle sisemisi vastuolusid ja traagikat. Paraku võib igasugust ajalugu kirjutada kaheti: kui ühe ürituse võidukäiku ja triumfi või siis kui luhtunud lootuste ja mõttetute kannatuste jada. Kalifaat ja kogu Lähis-Ida on olnud paiksete ja rändrahvaste, oaasi- ja kõrbetsivilisatsiooni vahelise võitluse tallermaa. Niisugusest vastandlikkusest ei saagi sündida midagi püsivat. Seda taipamata ei saa mõista ka selle piirkonna arengu eripära.
Kirjastaja on hoolega ära peitnud kogu taustinfo selle teose kohta: ei ole märgitud originaali ilmumiskohta, milleks on Tšeljabinsk põlistel tatari-baškiiri aladel. Tasub meenutada, et enne Kiievi-Vene ristiusustamist oli praeguse Vene Föderatsiooni alal islamiusuline Volga Bulgaaria, praegune Tatarstan. Ära on jäänud kahelt kõrgelt islami vaimulikult pärinevad saatesõnad: “Õnnitleme kirjastust ja täname teda võimaluse eest tutvuda T. Irmijajeva käsikirjaga “Islami maailma ajalugu. Kalifaadist Kõrge Portani”, mis väärib kõigiti kiitust. Raamat loob tõepärase pildi islami ajaloolisest arengust… Õnnistagu Kõikide Asjade Teadja ja Looja teie innukat tegevust islami levitamise õilsal teel rahu ja üksmeele nimel…”. “Avita” on õnnistusesõnad ujedalt tagasi tõrjunud ja asendanud need tõlkija argliku, ateistide poole pöörduva vabandusega. Teine ära jäänud osa on kasutatud kirjanduse loetelu. See hõlmab vaid lehekülje, kuid on siiski õpetlik, näidates, kust autor on oma tarkuse ammendanud. Selles on esindatud algupärane idamaine ajalookirjutamine ning vene ja lääne klassikalised uurimused August Müllerist ja Adam Mezist Gustave von Grunebaumini. Miks seda häbeneda?
Norida võiks veel nimede ja idamaiste terminite kirjutamise asjus, asjatundjat need ei pruugi häirida, kuid ekslikud ja poolõiged sõnavormid juurduvad tavalugeja teadvusse nagu umbrohi ja ükski vägi ei juuri neid sealt enam hiljem välja. Tavalisele vene umbrohule lisandub selles raamatus veel tatari umbrohtu. Üks näide — juttu on (lk. 17) hõimusõdadest: vene keeles gazv või rezzu, eesti keeles hazv ehk rezzu — tegu on sõnatüvega ghzw, millest tuleneb üldtuntud gazavat ja selle ammune läänestatud vorm razzia. Ka algupärandi kirjavead on sageli parandamata.
Mõneti tekitab segadust ka raamatu pealkiri, milles seguneb kaks mõistet: islami kui religiooni ajalugu (sellest pole raamatus ju peaaegu üldse juttu) ja Araabia kalifaadi tekkimise, hiilgeaja ja allakäigu poliitiline ajalugu. Kõik, mis oli pärast ja peale seda, on paigutatud peenes kirjas raamatu lõppu. Seal on läbisegi nii hilisemad suured kui ka väikesed islamiusulised riigid. Algupärandi pealkiri on asjalikum: “Kalifaadist Kõrge Portani”. Osmanite impeeriumiga, mille valitsust nimetati oma aja diplomaatias Kõrgeks Portaks, islami ajalugu tegelikult ei lõppenud. Kõrvuti Osmanitega oli Iraan ja Suurmogulite India, islam levis laialdaselt Kagu-Aasias ja Mustas Aafrikas. Tänapäeval levib islam ka Euroopas ja Ameerikas. Sellele on lisandunud eriti kuuma teemana nn. islami fundamentalism ja “metsavendlus” ning nende võitlus “ameerika imperialismi” vastu. Väliselt seostub see küll islamiga, kuid sisemiselt on see tavaline pahempoolsus KGB, Che Guevara ja Carlose vaimus.
Vastust küsimusele, kuidas 19. sajandi allakäinud islamimaailmast, mida kolm Lääne suurriiki (Inglismaa, Prantsusmaa ja Venemaa) omavahel jagasid, sai 20. sajandi II poole ja 21. sajandi alguse suurvõim, mille puhul ei saa enam piirduda arheoloogia ja etnograafiaga, otsigem teistest raamatutest.
