Endine muusik, praegune klubi ja teatri juht ning väljaõppinud teatriteadlane Ivar Põllu (35) väidab Tartus 5. septembril algava festivali koduleheküljel: “DRAAMA 2010 teemaprogrammiks on autoriteater. See on selge individuaalne kunst, leebe vastus kambateatrile, kus alguses on näidend, siis tõlkija, siis valiv draamajuht, siis valitud proff lavastaja jne, kusjuures igaühel on eri ideed ning algpõhjus jääb iga uue toitumisahela lisandumisega aina nõrgemaks. Autoriteater on kiireim tee lahenduseni.”

Nii on paras aeg küsida, kuidas Tartu Uus Teater ja Põllu isiklikult sellele kiirteele sattusid.

Miks on Eestis viimasel ajal tekkinud nii palju autoriteatrit, et sellest saab juba terve festivaliprogrammi? Sina, Uku Uusberg, Urmas Vadi, Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo... Kas meil on liiga vähe häid valmistekste või liiga vähe lavastajaid, kes neid lahti suudaksid mõtestada?

Süüdi pole üks ega teine. See on lihtsalt omaette teatritegemise vorm. Kirjutad midagi iseenese jaoks. Siis lähed koos trupiga sellega edasi, kuni asi on esietenduseks valmis. Kindlasti on paljudel näitekirjanikel kogemusi, et kui ta on valmis saanud näidendi, milles on mõned labased nipid ja mõned peenemad allhoovused, siis lavastusprotsessis esimesi võimendatakse, teised aga lükatakse kõrvale kui asjatud segajad. Mida rohkem inimesi ühe asjaga tegeleb, seda segasemaks see läheb, seda rohkem koguneb erinevaid arvamusi ja lõpuks ei saa keegi aru, millest lugu räägib ja miks seda mängitakse.

Seoses DRAAMA festivaliga olen autoriteatrile definitsiooni leidnud: see on teater, milles idee algataja juhib loomisprotsessi kuni lavastuse valmimiseni.

Sõnasta see palun löövamalt.

Autor lavastab.

Kas autoriteater on sinu arvates mööduv mood või kindel tendents?

Loodan, et see on tendents, mis muutub aina tugevamaks. Et hakkab murenema jabur arvamus, et lavastada tohivad ainult need, kes on lõpetanud lavaka vähemalt näitlejana. Oma teatri leiutamine peaks olema lubatud ja igaüks võib seda tehes katsetada, nagu ise tahab. Ehkki see võib väga halvasti välja tulla ja siis on diplomiga lavastajal täielik õigus öelda: “Ma ütlesin kohe, et sellest ei tule midagi välja.”

See variant, et kõigepealt öeldakse: “Kirjuta üks korralik näidend”, ja siis hakkab lavastaja, kes teeb neli või kuus lavastust aastas, sellega tööle, on surnud idee. Või täpsemalt: see kehtib klassika ja mõne vajaliku tõlkenäidendi puhul.

Pigem peaksid tekstiloomise ind ja lavaletoomise ind suurenema ja ühte sulama. Nagu lisaks sinu toodud näidetele ka von Krahli teatri “The Endis”. Autoriteater ei tähenda üht konkreetset autorit, selles võib osaleda terve kamp.

Sel juhul olid ka Linnateatri kuna­gi­sed “Improd” puhas autoriteater?

Kindlasti. Sageli on nii, et nähtus on juba olemas ja alles hiljem tuleb vajadus talle mingi nimi anda. Ma ei usu, et meie Uues Teatris selle termini välja mõtlesime. Aga mine tea.

Kui suur on sinu osa DRAAMA 2010 autoriteatri programmi sünnis?

Algul pidime puhtalt Uue Teatriga festivali raames tegema nii-öelda off-off-programmi. Asjaolud ettevalmistuse käigus muutusid aga ruttu niiviisi, et ühel hetkel jäi peaaegu kõik peale Madis Kolgi kuraatoriprogrammi meie kanda. Siis tunduski, et kui Uus Teater festivalil nagunii osaleb, maksab laiendada see etteaste autoriteatri programmiks. Päris ülevaateprogramm see pole, mitmed olulised lavastused jäid välja. Aga ikkagi tore, et nii palju autoriteatrit kokku saab.

Mis saab Eesti draamakirjanikest, kui lavastajad nende leiva ära võtavad? On sul neile mõni näpunäide, kuidas autoriteatri vaakumis ellu jääda?

Las kirjutavad siis lääne näidendeid, mida korralikud lavastajad lavastavad, või hakaku ise lavastama. Kui keegi arvab, et saadab oma erilise näidendi e-mailiga teatrisse ja tuleb alles esietendusele, lootuses, et näidend on ootamatult ägedaks muutunud, siis ta enamasti pettub.

Kunagi Pärnu teatris dramaturgina töötades mõtlesin paljude tekstide juures, miks autor selle kirjutanud on – peale põhjuse, et tahtis raha teenida. Mina küll aru ei saanud. Võib-olla olekski pidanud autor ise lavastama – järsku siis oleksin aru saanud, mis seal toimub?

Tavaliselt varjavad loovisikud väga kiivalt oma tulevikuplaane. Aga see, et sina kirjutad näidendi Hermakülast ja Toomingast, on tükk aega teada. Kas see lubadus painajaks ei muutu?

Kindlasti muutub, kui asi kätte jõuab, aga siis pole pääsu. Praegu on veel hea seda edasi lükata. Alguses pidi Toomingast olema teine ja ­Hermakülast kolmas osa, aga võtsin Irdi vahele. Teatriuuendus on teema, mida ikka jumalikustatakse. Oleks nagu mingi müütiline aeg, millest lõputult uusi tahke välja võlutakse, nagu muud poleks olnud.

Jaan Tooming on öelnud, et sel ajal ei mõelnud ta teadlikult, et teeb midagi epohhiloovat. Miks seda teatriuuenduse müüti nüüd vaja on?

Kõrvaltkiibitsejatele. Sel ajal oli paar tegelast, kes tegid teatrit, ja tohutu kamp, kes kõrvalt kiibitses. Ja Irdile oli ka teatriuuendust vaja – ja temal ka kiibitsejaid jätkus.

Kas praegu on vahekord teine?

Tähtsatel tegelastel on ka praegu palju kraaksujaid ümberringi. Ja paljus sõltubki neist, kas asi saab tähtsaks või mitte, sellepärast seda ka talutakse. Geniaalne näide on NO99 tulemine, mis oli algusest peale tempereeritud tähtsaimaks teatriks saamisele.

Kui ajakirjanikud projekti vastu ette huvi ei tunne, organiseerivad targad inimesed neile ümarlaua. Lõpuks mõistavad isegi võhikud, kes ühtegi tükki ei vaatagi ega millestki aru ei saa, et tegu on väga tähtsa asjaga. “Ühtne Eesti” on NO99 PR-lavastuse kõrghetk ja võib-olla ka seppuku.

Internetis, sinu intervjuu all, mille märtsis Raplamaa lehele Nädaline andsid, seisab Jaan Toominga kommentaar: “See poisike Põllu jaburdab, aga ei toetu faktidele: ma pole iial osa võtnud Vahingu salongist, polnud aimugi, et niisugune asi olemas on. Ka tõeliselt uus algas mul Põrgupõhjaga eelmise sajandi 70ndate keskpaigast peale. Kontrolligu fakte, aga ärgu ajagu vahtu, mida kuuleb lollide teatritegelinskite suust ja kirjandusest, mis tendentslik...”

Kes need lollid teatritegelinskid on, keda sa kuulanud oled?

Ma ei tea, keda Tooming silmas peab. Võib-olla Villerit, kes Irdist raamatu kirjutas? Igaüks näitab asju oma koha pealt. Unt kirjutas ka oma kandi pealt, Vahing oma kandi pealt, Hermaküla ja Tooming oma kandi pealt. Inimesed mäletavad asju vastandlikult ja päris puhast tõde polegi lootust kätte saada. Aga “EndSpieli” ja “Ird K” puhul ei otsinud ma mitte tõde, vaid peategelaste elutunnetust. Et poleks vahet, kas tegu on minu või nende tekstiga.

Tõe seisukohalt pole oluline, mida inimene räägib, vaid kuidas ta räägib ja kas ta üldse räägib. Tõde on sõnade vahel. Sõnad on niikuinii ballast.

Kas sa ei karda, et Tooming, suur ja tugev mees, sulle esika järel kallale tuleb?

Äkki tulebki. Mõtlesime teda kutsuda nii “EndSpieli” kui “Ird, K-d” vaatama, aga ei julgenud. Hirmus oleks, kui Tooming ei naera, aga hirmus oleks ka see, kui naeraks.

Teatriuuenduse näidend lükkub ülejärgmisse hooaega. Mida sa algaval hooajal teed?

Valmistan Tartu Uues Teatris ette lavastust “Sisaliku tee”, mille kunstnik on Kristiina Põllu ja kus mängivad Kristel Leesmend, Katrin Pärn ja Nero Urke. See on häbenematult esoteeriline lavastus. On palju teemasid, mis on õhus, aga neist on justkui piinlik rääkida, sest need pole “reaalsed”.

Aga reaalne on väljakujunenud arvamus, et inimene, kes ei tööta, on töötu. Ja laps, kes erineb, on luuser. Ja lähtumine primitiivsetest refleksioonidest, mis seavad esile sugukihu ja surmahirmu, on loomulik. Ja et meie tehnilised abivahendid on meid orjastanud ning selle kaudu on võimalik kokku koguda kogu info meie elust ja harjumustest ja soodumustest. Ja et seadused ei kaitse meid, vaid lubavad meiega teha mida tahes ja meie oleme sellega nõus. Ja et me võtame seda enda õiguste kadumist väga loomulikult ja samas kardame täiesti absurdseid asju.

On olemas arvamus, et maailma juhivad sisalikud, kes toituvad meie hirmust. Sisalikuks võib nimetada ka seda reptiili-aju, evolutsiooniliselt vanimat osa meie ajus, kus ­otsustatakse asjade üle väga kainelt ja julmalt. Kui pöörata ümber Saalomon Vesipruuli väljend, siis võiks öelda, et inimene on loodud lendama, aga ta tahab roomata. Ristikivi samanimeline luuletus on ju täiesti esoteeriline.

Kui sa uut näidendit alustad, kumb hakkab domineerima: lavastaja või kirjanik?

Kuna ma pole kumbagi õppinud, siis ei oska neid protsesse eraldada. Kirjutan konkreetset teksti iseenda jaoks ja mõtlen samal ajal, kuidas sellega edasi minna. Ilmselt siis tuleb lihtsalt lavastajapilguga vahepeal üle lugeda ja korrektuure teha. Aga kindlasti saaks neid tekste ka keegi teine lavastada, tekstid on Eesti Teatri Agentuuris olemas.

Väitsid ühes intervjuus: “Miks mitte luua selliseid lavastusi, mida mujal teha ei saagi, pole mõistlik.” Kuidas on võimalik, et on lavastusi, mida ei saa teha mujal kui ainult teie pisikeses teatris?

Teatavasti on riigi dotatsioonil olevates teatrites puudus veel suurem. Seal ei saa teha midagi muud kui seda, mis on majanduslikult kasulik. Ja loomulikult peab suur teater olema demokraatlik ja kõigile meeldima.

Aga meil on veel projektiteatreid, R.A.A.A.M näiteks?

Mingil määral sõltub näidendi saamine ka tutvusringkonnast. Ka Uus Teater liigub tutvusahelaid pidi. Seni pole meil olnud ühtegi projekti, kus peaksime ei tea kuhu pöörduma, kõik tulevad kuidagi loomulikku rada ­mööda. Muudes projektiteatrites käib see kahtlemata samamoodi. R.A.A.A.M-il on oma tutvusahelad.

Kuna Tartus on “uus teater”, peaks loogiliselt olema ka vana. Millele te vastandute?

Me ei vastandu millelegi. Kunagi kirjutasime oma manifestis, et püüame iga lavastusega midagi uut välja mõelda. Teine võimalus olnuks panna teatri nimeks Tartu Linnateater. Kas see oleks parem olnud?

Muuseas oli Tartu Uus Teater olemas ka 19. sajandil ja sellele kuulus Sõbra Maja. Oleks väga vahva seda tagasi nõuda.

On teil midagi head raha puuduse tõttu lavastamata jäänud?

Võimalik. Aga kõik tähtsamad asjad oleme ära teinud – minimaalsete kulutustega.

Kui sulle repertuaari küsimustes keegi vastu vaidleb, kas sa kuulad teda?

Vaidlusi on ikka. Ei ole kuulanud kedagi, aga see on tihti viga olnud.

Kas Uue Teatri konkurents suudab Vanemuise sipelgapesana kihama panna?

Paljud inimesed Vanemuises pole ilmselt kuulnudki, et meie teater olemas on. Mastaabid on nii erinevad. Inimestel, kes töötavad suures teatris, pole aega, et tähele panna, mis ümberringi sünnib. Seal tehakse kohutavalt palju tööd, üha uusi lavastusi välja tuues. Meie oleme väga väike teater, väiksed on ka lavastused ja proovime oma tööd rõõmsamalt teha. Kahe hooajaga pole me nii nähtavaks saanud, et iga inimene Tartus meie olemasolust teaks.

Vastandumisel pole mõtet juba seetõttu, et mõned inimesed on meil Vanemuisega samad. Just loomingulised, mitte tehnilised spetsialistid. Seni ongi olnud nii, et kui Tartus tekib mõni uus teatrikooslus, ripub ta tehniliselt täiesti Vanemuise küljes. See on neile ka saatuslikuks saanud. Nii suures teatris asendab fanaatilisust kaine mõtlemine ja seltskondlik tšill, mis uude projekti üle kandub.

Aga meil on täiesti omad inimesed valgustuse, heli, grimmi jne peal.

Kuidas te häid näitlejaid oma projektidesse meelitate? Raha, nagu ma aru saan, teil ju pole.

Seni pole see keeruline olnud. Ainus takistus on olnud näitlejate liig suur hõivatus. Ega meile tuldagi raha pärast.

Mille pärast siis?

Meil on nii äge. Paljud on ju liikunud projektist projekti.

Kas projektiteatri staatus piirab näiteks seda, mitu näitlejat sa endale ühes tükis lubada võid?

Kindlasti. Kümne-inimese-tükke pole meil võimalik teha. Arvestades, et meil puudub regulaarne riigi toetus ja ka saal on pisike, ei suuda me suurte teatritega selles valdkonnas võistelda.

Kui palju pidev isiklik killustumine vaimse ja materiaalse poole vahel sulle halle juukseid pähe on toonud?

Nii palju, kui neid on. Päris vastik on see administratiivne pool. Edaspidi jään ainult teatri juurde.

Kas direktorina või loovisikuna?

Kui peab, olen ka direktor. Kui ei leia ühtegi hullu, kes tahaks ise direktor olla.

Mida sa talle tööle asudes lubaksid?

Perspektiivikat vabatahtlikku tööd arenevas organisatsioonis. Palka peab ta ise endale tegema.

Teie teatri firmamärgiks on kartulikottidest õmmeldud padjad. Kas padjasõda ka peate?

Kui olime veel Lutsu teatrimajas, noored ja algajad, siis läks tihti pärast ürituse lõppu padjasõjaks. Nüüd on maja suurem, inimesi rohkem ja kui pärast üritust sõda peetaksegi, siis mina sellest enam ei tea, õnneks. Uued jõud on majas lahti. Väga hea.

Oled sügavalt teatriellu sukeldunud. Kas muusikaga on lõpp?

Jaa.

Kui Jumal end sulle ilmutaks ja käsiks teatritegemise maha jätta, mida sa teeksid?

Läheksin maale elama. Kasvataksin ravimtaimi ja annaksin panuse eesti luulesse ja siis, vanuigi, eesti proosasse.

Aga kui ta käsiks ainult autoriteatri tegemise maha jätta?

Läheks ikka maale. Teatritegemine pole mulle õnneks elu ja surma küsimus.

Näed sa vaimusilmas või unes ennast ise laval näitlejana?

Vaimusilmas mitte. Aga on täiesti tavaline unenägu, et pean ootamatult mõnd kadunud näitlejat asendama. Ise ei tea sõnagi teksti ning on hästi, kui lavale tormates püksid jalas on. Mitu korda olen unes näinud üht Endla lavastust, kus pean alati asendama Ago Andersoni. Ma loodan, et ükskord näen unes, et saan sellega hakkama.

Autoriteatri pärle ­festivalilt DRAAMA 2010

? Urmas Vadi “Peeter Volkonski viimane suudlus”, Tartu Uus Teater. 6. septembril kell 20 Genialistide klubis.

Teater on kaunis. Teater on kummaline. Aga ühel hirmsal päeval satub sinna teatriteadlane ja siis kõik on läbi.

? Von Krahli teater “The End”. 6. septembril kell 22 ning 7. septem­bril kell 20 TÜ Jakobi Spordihoones.

Maailma lõpus ei ole kohvik, nagu Tõnu Trubetsky kunagi laulis. Ei ole ka Keskerakond. On hoopis von Krahl.

? Ivar Põllu “Ird, K.”, Tartu Uus Teater. 7. septembril kell 19 Genialistide Klubi saalis.

Kuidas teha näitemängu nõukogude ühiskonnas, mis oli ise suurem teater kui kõik maailma teatrid kokku? Kaarel Ird ühendas mõlemad diskursused.

? Mart Aas “IDentiteet”, Tartu Uus Teater. 10. septembril kell 18 Tartu kinos Ekraan.

Kino on ammuilma käinud teatris, vähemalt videoklippidena. Seekord läheb teater kinno. Tulemus on peadpööritav.

? Uku Uusberg “Pea vahetus”, Teater NO99. 9. septembril kell 23 ja 10. septembril kell 21 Sadamateatris.

Seni esimest ja viimast korda saavad ühes tükis kokku Eesti uue teatripealinna Rapla kolm vägevat: Uku Uusberg, Märt Avandi ja Priit Võigemast.

? V. M.

Festivali täieliku kava leiad aadressilt www.draama.ee.