Iga ühiskond vajab oma gei- ja lesbiromaane, -filme, -laule – mis iganes aitab ennast otsival vähemusnoorel oma “teistsuguseks” olemise hirmust üle saada ja kompleksideta täisväärtuslikku elu elada. Natuke üllatav on, et ka Sild levitab mõnda gay-meestega seotud kahtlast stereotüüpi (à la ega nad ei suudagi terve elu ühe partneriga koos elada). Mõni ime, et tänases Eestis on raske leida 80aastaseid kogu elu koos elanud homopaare, kui vaevalt paarkümmend aastat tagasi oli kahe mehe seks kriminaalselt karistatav.


Hoopis teine küsimus on aga tunnustatud luuletaja Silla esimese romaani ilukirjanduslik kvaliteet. Ivar ise räägib, et see on esimene katsetus, mille kõik tuttavad tungivalt soovitasid raamatuna välja anda. Äkki ei tasunuks sõprade kiitust siiski uskuda, eelistaksin esimesena lugeda järgmist ja ehk hoopis küpsemat katsetust.


“Mõlema silmist kumab äsjaarmunu maagilist sära”, “veel on nende olekus poisilikkust ja nende palgeid ei varjuta ükski korts”, “silmanurkadest peegeldub mingit igavikulist kurbust”, “nad on muutunud osaks ürgsest elujõust”. Kõik need klišeed on ühelt juhuslikult valitud leheküljelt pärit, seega võite uskuda: neid on raamatu peale veel palju rohkem.


Samas: lugu on mingil määral olemas, tegelaskujud enam-vähem usutavalt loodud (kuigi filoloogi äkiline eneseleidmine tundus olevat pigem vanema homo unistus, mitte psühholoogiliselt usutav pilt) ja läbiv tantsiva linna kujund õnnestunud. Ja kes siis ei tahaks “ühte seda õudsat omut oma silmaga ära näha” (pealtkuuldud tsitaat vanainimestelt Sauna tänava alguses paar minutit enne homoparaadi algust). Seda enam on põhjust kirjutada samal teemal veel, ja paremini.