Mina ei teadnud siis Aarne Ükskülast selles mõttes midagi, et me polnud kunagi kohtunud. Teatris olin teda küll näinud. Aga puudus igasugune arusaam, kes see inimene on, ja nii puudus ka igasugune aukartus. Mina sattusin sinna filmi režissöör Olav Neulandi tahtel. Miks ta mind valis? Kahjuks ei saa enam küsida... Ma muidugi teadsin, et ma ei ole mingi näitleja. Mõtlesin, et noh, hea küll, tuigun selle mänguga kuidagi kaasa. Ja siis tuli Aarne... Olen tagantjärele selle peale mõelnud. Sain kohe aru, et ta on absoluutne boss. Heatahtlik isa, aga vastuvaidlemist ei salli. Ja kaks asja, mis olid kellegi teisega lihtsalt võrreldamatud: tema pilk ja hääl.