Varrak, tõlkija Kristjan Kannike, 191 lk

Kõik teavad millised on unenäod: meid ümbritsev on pidevalt muutuv, meil on kummalised võimed, soovid ja ihad ning alati on unenägu üks tore sürrealistlik etendus.

Ulmes endale nime teinud briti kirjanik J.G. Ballard on võtnud 1979. aastal ilmunud romaanis „Unenägude täisühing“ vaevaks unenäolisus tekstiks suruda. Mina-tegelane kukub väikelennukiga jõkke ühes Londoni lähedases linnas, pääseb eluga ja siis hakkab toimuma. Tema, linnakese ja selle elanikega. Ta muutub linnuks, loomaks, kalaks, ta imeravitseb inimesi, linn kasvab dzhunglisse, kogu tema sihitut kulglemist ja moondusmänge saadab tohutu sugukirg – ta tahab panna absoluutselt kõiki – ning seda on väga igav lugeda. Kohati lausa talumatu.

Mitte ainult seepärast, et võõra inimese täispikk unenägu on ebahuvitav - ka tekst on konarlik, rahmeldavalt väänlev ja täis tarbetuid ning nõrku kirjeldusi. Mingisugune rütm tekstis on küll hoomatav kuid, et sellest terve kogemuspakett kätte saada, peaks raamatu käbedalt - umbes kolme minutiga - läbi lugema. Ma ei ole selleks võimeline.

Siim Nestor