J. P. Donleavy “Naine, kellele meeldisid puhtad tualettruumid”

Tõlkinud Kätlin Kaldmaa
Hotger, 134 lk

Raamatu alamääratlus on “üks kõige kummalisemaid lugusid, mida New Yorgis eales räägitud”. New York tänapäevases kunstis ja kirjanduses kangastub eelkõige närviliselt pulseeriva kirju sõlmena. Kuna John Patrick Donleavy (meesautor!) 1995. aastal esmailmunud lühiromaan on kirja pandud 40. eluaastais aristokraatliku kasvatuse saanud daami pilgu läbi, pole selle raamatu New Yorgis harjumuspärast möllu – teose üldine õhustik on väljapeetud ja konservatiivne. Kuid seda enam annavad efekti veidrused, mis peategelanna käitumisse nagu fataalselt sugenevad. Näiteks lülitab ta teleri välja haavlipüssist ekraani tulistades või hakkab keset ööd muru niitma. Sellised seigad on väga naljakad, kuigi sündmuste käik ise on nukker – mees läheb naise juurest ära, naine jääb tasapisi ilma oma varandusest ja ühtlasi ka sõpradest. Samal ajal loksuvad alateadvuses olulise elemendina nilbed ihad.
Raamat on kaugel sentimentaalsusest, peategelanna astub eluraskuste vastu õigustatud ja eluterve künismiga. “Kättemaks on see, mida ma tahan. Ei miski muu kui puhas kättemaks. Kuid mu ema kasvatas minust ju daami,“ õhkab ta juba romaani alguses. Põhiteemaks ongi ahistav vastuolu inimese tausta ja kujunenud tingimuste vahel ning võimatus elada edasi harjumuspärast elu. Ja et sihukeses olukorras keerab kõik tahes-tahtmatult parajaks groteskiks. Hõrk ja vürtsikas lugemine, kirjutatud lausa salvava elegantsiga.