Võidujooks orgasmini: Filmis “Häbi” näeb esteetiliselt kauneid inimesi ja kohustustevaba seksi, millel pole armastusega midagi pistmist. (kaader filmist)

On inimesi, kes on unistanud kas või ühest õnnelikust päevast nii kaua ja nii kramplikult, et see, mida nad ihkasid, on sulanud ammu piinlikuks kleepuvaks plekiks, kuid see pole neid suutnud panna loobuma tardunult naeratades ootamisest elu pikal vaksalipingil.

Inimesi, kes väsisid juba peaaegu algul esimese läbikukkumise peale, keerates end looteasendisse ja võttes silmi sulgedes sisse poosi, millest nad enam ei ärka. On ohtralt tavalist seksi, sama kohustusterohket kui portsjon vanillijäätist, ja seksi, mis on must ja tappev nagu naftareostus…

Krister Kivi “Üksteist”


Inglise kunstniku ja lavastaja Steve McQueeni teises mängufilmis “Häbi” (Shame, 2011) korduvalt ekraani täitev seks pole just päris see hollywoodlik mainstream-filmiseks, mida harjutud nägema ja kindlasti ka nautima. See on üks põhjusi, miks film videopornotootmise mekas, kuid peavoolus malbet, esteetiliselt nauditavat nahistamist pooldavas USAs nii karmi reitingu sai. Me ei näe filmis seksi, milleni on viinud tunded, armumine, vastastikune iha, inimlik lähedus — hubisevas valguses üksteise lahtiriietamine, teki all keerlemine, meelad ohked ja vaevuvilksatav rinnanibu. See pole isegi purjuspäi tehtud viga või magus kättemaksuühe, millele järgneb barokne filmidialoog ja telefoni karjumine.

“Häbi” seks on vahend, sõltuvus, tarbimine, lihtne panemine, võidujooks orgasmini. Ja selle tulemuseks on hetkeline füüsiline rahuldus, ei midagi meeldejäävat, ei midagi tunnetega seotut. Rahuldus, mis kestab sama kaua kui vikerkaar ja ajab äsja rahuldatu peagi taas jahile, et järjest rohkem vajuda kehade, kätteõpitud pooside, ohete, võtete, tuttavate stringides ekraanitüdrukute võltsablaste “Do You Wanna Play”-kutsete ja räpase pornokaleidoskoobi sohu.

McQueeni uus film, 25 päevaga üles võetud stiilne, kalkuleeritult steriilne linateos räägib loo seksisõltuvuse käes kannatavast Brandonist (Michael Fassbender, kes on selles rollis nii hea, et kõhe hakkab) ja talle ootamatult külla saabunud, enda ja oma eluga kimpus olevast õest, laulmisega elatist teenivast Sissyst (Carey Mulligan). Helilooja Harry Escotti loodud keelpillimaastike ja kurjakuulutavalt mõjuva tiksumise taustal rullub lahti jutustus mehest, kes töötab nimetus ettevõttes ei-tea-kellena. Ta elab minimalistlikus poissmehekorteris, sööb kiirtoitu ja istub oma läptopi taga netitüdrukute seltsis, vahel tellib prostituute, vahel rahuldab end ise. Hommikuti joob Red Bulli, õhtuti istub töökaaslastega baarides ja kepib silla all lokaalides kohatud naisi.

Ühel õhtul koju tulles leiab Brandon kardetud sissetungija asemel eest oma õe, taustaks karjub kõlaritest Chici “I Want Your Love”, ja just seda Sissy tahabki — Brandoni armastust, hoolitsust, tuge (“Me peame teineteise eest hoolitsema,” ütleb ta loo edenedes vennale).

Brandon on külm, ta ei taha rutiinirikkujat oma ellu, ta ei taha sinna kedagi. Tema abitu katse luua mingigi suhtelaadne kontakt kolleegiga (Nicole Beharie) kukub läbi. Ei aita isegi kokaiin.

Kui Sissy, imetabases kuldses kleidis, lõikearme täis pehmete kätega ürgnaiselik, samas bämbilikult haavatav olend, laulab elegantses öölokaalis Frank Sinatra klassikalist oodi Suurele Õunale, “New York, New York”, kõlavad laulu sõnad kui valus soovunelm ja samal ajal kinnitus nende unelmate purunemise kohta, miski, mis ei vasta tõele ei Sissy ega Brandoni puhul, kellest kumbki ei ole ei king of the hill ega top of the heap, kes küll ärkavad “linnas, mis kunagi ei maga”, kuid ei tunne sellest ei rõõmu ega naudingut.

Brandoni näolt leiab selle laulu ajal nii kriipivat meeleheidet, et seda on valus vaadata. See on ehk hetk, kust võiks otsida Brandonit ja Sissyt ühendava lapsepõlvetrauma sisu ja tagamaid (“Me ei ole halvad inimesed. Me oleme lihtsalt halvast kohast pärit,” kõlavad hiljem Sissy sõnad Brandoni automaatvastajal), kuid õnneks on McQueeni puhul siiski tegemist kunstnikuga, kes ei lasku ammendavate vastuste ega klišeelike pilastuspiltide maailma — mida see vastus, mineviku seletamine meile annaks? Selle loo kontekstis mitte midagi, arvan ma.

New York pole vist kunagi varem olnud vähem seksikas, vähem unistuste teoks saamise koht. Klantspinnad, mille tagused mädanevad, pealtnäha edukad inimesed, kes lõputult tarbivad, asju ja inimesi, rahuldust leidmata, asudes taas ja taas uuele retkele. Arvan, et “Häbi” võiks kõnetada meist paljusid ajal, mil kõik on nii kättesaadav, mil kõik on võimalik, ja inimesed selle kõige keskel nii kohutavalt üksi.

“Häbi”
(“Shame”, 2011)

R: Steve McQueen. O: Michael Fassbender, Carey Mulligan, James Badge Dale, Nicole Beharie jt.
Kinodes Sõprus, CC Plaza.