“Pojaga restoranis”
(Jäääär)
Jääääre probleem
on tema küljes rippuv taak. Müüt pretensioonikatest, kuid oh,
kuis fännavaist boheembeibedest, kampsunitest ja Tartu vaimust,
ühikatest, joogikohtadest, väikesest puust linnast, millestki, mille
esitlemiseks oleks selline aeglane ja enesessesüüvinud (neo)folk
ainuõige keel.
Nüüdne Jäääär
on ilma legendaarse InBoilita, kuid samas on tagasi albumi “Jää
Hääl” aegne Riho Sibul, kelle lauldud lugudes on rohkem
tõsidust ja dramatismi, vähem pehmust ja kindla peale minekut. Ka
tema bossanoovakatsetus on hooti kuidagi terav ja ohtlik, tundub mulle.
Hetkeseisus on bänd nihkunud pigem alt-country maile, kõik
need pedal steel-kitarri nostalgilised huilged. Aga ka iiri folgi patenteeritud
tinaviled. Ja samas on kõik nii etteaimatav, ohutu, õrn ja
armas.
Kuigi mu alateadvuses hõljub ikka veel kujutlus, et
kunagi väga ammu elasin üle ühe suhtepurunemise liiga
vähese Jääääre-fännamise pärast, on see siin
soe ja sõbralik ja turvaline plaat. Kevad Tartu peal, tore ju!
6
