Jäääärega kohvikus
Oodake hämarust. Süüdake kamin. Täitke klaas
lemmikjoogiga ja võtke
mõnusasti istet.
Daamid ja härrad – teie ees on
mõtisklusmuusika Eesti
meistrid, ansambel Jäääär. Osalt täiesti uus ja samas
nii muutumatu.
Õrn ja range. Kurb ja lahke. Eksperimenteeriv ja konservatiivne.
Uuel plaadil “Pojaga restoranis” esitab viisik oma
lemmikluuletusi
keerulises, nukratoonilises, Eesti-Iiri-Ameerika folkmuusika kastmes.
Jäääär katsetab uusi pille ja deklareerib: me oleme
küll keskikka
jõudnud, kuid jätkuvalt arenemisvõimelised ja vitaalsemad
kui eales
varem ning me tunneme ainult natuke puudust kauaaegsest liidrist
InBoilist, kes mullu suvel Jääääre juurest lahkus.
Mõõdukalt “dopingaineid” ning hulgim eksootilise
nimega pille kaasas,
okupeeris Jäääär ühel märtsipäeval Leigo
talu Valgamaal, kus end seati
loome – või nagu koju jäetud naispere hambaid krigistades
ütles –
“joomelaagrisse”. Möödus vaid mõni päev Leigo
viljastavas õhus ning
tosin uut (või ammust, aga seni salvestamata) lugu olidki Riho Sibula
karuse, Jaan Söödi õrn-käre-kavala või Tõnu
Timmi ehk Tõuni
unelauluhäälega sisse lauldud. Ja album –
Jääääre seitsmes album
seitsme aasta jooksul – valmis.
Juba esimeses loos teid endasse neelavad Teet Vellingu tinavilesoolod,
Tõuni ponnistused mesise kõlaga ja kõigi nelja jäseme
pingutust nõudval
pedal-steel’il ning Sibula eksperimendid baritonkitarriga on vaid
väike
osa selle tõsise, nukra, ehk nagu mehed ise eelistavad öelda –
kogemusliku albumi märksõnadest. Jah, kogemuslik – kui
õige omadussõna
poegadele pühendatud plaadi kohta.
Areen puhus juttu bändi kahe asutajaliikme, Söödi ja
Tõuniga. Bassimees
Tarvo Jaaksoo hakkis samal ajal kodus salatit ja valmistus
sünnipäevakülalisi vastu võtma. Sügisel bändiga
taas liitunud Riho
Sibul nokitses Hiiumaal aiatöid teha. Teine uus tulija, vilede,
löökriistade ja nailonist kitarrikeelte eest hoolitsev bioloogiadoktor
Velling ajas omi asju Uppsalas, kus ta elab juba tosin aastat.
On vist maailma parim tunne teha plaat ja pühendada see
pojale või poegadele? Või miks just “Pojaga
restoranis”?
Sööt: See Juhan Viidingu luuletus oli mul juba
20 aastat kummitanud.
Aga tundsin pidevalt, et olen liiga noor, et see lauluks teha.
Tõun: Sul ei olnud varem poegi ka.
Sööt: Kuidas ei olnud? Oli ikka. (Naeravad).
Üks on ju juba meiega
lavalgi käinud. (Järgneb lustlik meenutus, kuidas Söödi
kuueaastane
poeg Von Krahlis ühel kontserdil laval mikrofoni ette seisis ja väga
tõsise näoga pisikest punast pilli mängis.)
Palju teil poegi on tänase seisuga?
Tõun: Mul on kaks, Jaanil on kaks, teistel on
tütred.
Kas tütred pahaks ei pane, et neile plaate ei
pühendata?
Sööt: Ei, miks. Järgmise plaadi teeme
tütardele.
Jäääär on nüüd seitsmel aastal
järjest plaadi välja andnud, tõsi – osa on kogumikud.
Kust selline jaks?
Tõun: Tunneme end täitsa elusa bändina.
Kui miski seda tunnet pärssima
hakkab, siis tuleb midagi ette võtta ja muuta. Ja viimased muutused on
meid omakorda veelgi tegusamaks muutnud. Näiteks koosseisu muutus
möödunud suvel – Inboil läks meist ära.
Sööti ja Inboili on Eesti muusika ajaloo kontekstis
väga raske lahus ette kujutada. Mis juhtus?
Sööt: Läksime ka varem lahku. 92. aastal.
Siis olime natuke nagu tülis
isegi. Praegu konflikti pole. Jäime lihtsalt halba olukorda, kui ta
tuuri ajal ära kadus.
Tõun: Ja nii see jäigi. Meil ei ole mingit
vimma... ainult too tuur
läks nagu läks.
Puhtsubjektiivselt on mul hea meel, et
asjad on praegu,
nagu nad on. Ma saan praegu Jääääres rohkem laulda ja oma
laule
mängida. Inboilil on nüüd väga hea bänd, imelised
muusikud. Loodame, et
tal läheb kenasti. Ainult tuult tiibadesse.
Sööt: Tõesti, super bänd.
Tõun: Ja see segadus – et mis siis
lõpuks Jäääärel ja Jääboileril vahet
on, see on praegu lahenenud, sest ükski muusik ei kattu, repertuaar
vist ka enam mitte.
Kuidas Riho Sibul Jääääre leidis?
Tõun: 90ndate alguses ütles ta, et see, mis
me teeme, meeldib talle ja
ta tahaks kampa lüüa.
(Naeruselt) Siis ta ilmselt
kahetses, me olime ju
loodrid. Ehk nüüd oleme tublimad.
Sööt: Sügisel tuli mõte plaadina
välja anda aastatel 1992–94 tehtud
kassett “Jää hääl”. Selle kohta küsiti nii
palju, et kust seda saaks.
Kas või netist tõmmata. Plaadi taastutvustamiseks tegime
detsembris
kontsertmatka, kus Riho liituski. Ja Teet, kes elab üldse Rootsis ja
käib Eestis ainult proove tegemas. Mõlemad jäidki bändi
juurde.
Ega teiesugused virtuoosid vist liiga palju proove tegema ei
pea?
Tõun: Kunagi pole liiga palju, ikka tegime, isegi
Skype’i kaudu sai
tehtud. Me olime tüdinud vanast rasvast või selle peal liuglemisest.
Leidsime uusi lugusid ja meil on palju uusi pille. Lood on kuidagi...
kontseptsioon on muutunud ja et sellesse sisse elada, peab ikka üksjagu
aega leidma.
Rääkige uuest kontseptsioonist.
Sööt: Aastaid mängisime ju nagu laulvad
laulukirjutajad. Nagu Bob
Dylan. Tuleb kitarriga lavale ja laulab ära. Väga palju me oma lugusid
teadlikult ei sättinud, produtsenti ei kasutanud. See toimis päris
hästi.
Tõun: Kuni hakkas igav.
Sööt: Hakkas jah. Ning ka meie
instrumentaarium, eriti Tõunil, on täienenud väga huvitavate
pillidega.
Näiteks.
Sööt: Pedal steel ja mis sul on see...
Tõun: Weissenborn-kitarr. Siis tavaline Fender
Champ, 62. aasta
lap-steel. Ja kohe-kohe tuleb ka: National Resophonic Tricone Cutaway
with custom ebony fretboard and Lace pickup installed.
Sööt: See on see plekist rattaga kitarr.
Tõun: Sel juhul siis kolmerattaline. Tore on
teada, et spetsiaalselt
sulle ehitatakse pool aastat pilli, just sinu näpunäidete ja soovide
kohaselt. Sai hiljuti valmis ja ootab New Yorgist äratoomist. Aga
kuulda saab alles järgmistel plaatidel.
Sööt: Rihoga tuli kaasa kõlapilti palju
muutev baritonkitarr, mis on vist kvart madalam kui tavaline kitarr.
Tõun: Riho on selline vanem ja targem kolleeg,
kelle tulek bändi
kuidagi distsiplineerib meiesuguseid lohesid, rääkimata
kõlapildi
rikastamisest. Ta kasutab teistsuguseid häälestusi ja see muudab
üllatavalt palju.
Sööt: Ja Teet, kes on multiinstrumentalist.
Mängib väga mitmeid pille.
Iiri viled, kitarr. Ka kogu meie löökriistapark on tema hoole all.
Tõun: Teet on mees, kes mingi eluperioodi
rändas mööda Euroopat,
“kitarre käes ja mantel üle õla”. Elas
tänavamuusikuna. Enne kui
doktoriks hakkas.
Sööt: Tema on jah kõige haritum mees
meil. Kahekordne doktorikraadi
omanik Uppsala ülikoolis. Aga eks ta hakkab tollest elust ära
tüdinema
ja tahab koju tagasi tulla. Ostis bändiga liitumise puhul low
whistle’i
ja cajon’i trummi.
Arsenali on siis kõvasti. Peate värbama abilisi, et
suvi otsa kaadervärki transportida. Teil tuleb ju väga tihe
suvi.
Tõun: No suvel tuleb veel üks plaat
loodetavasti.
???
Sööt: Plaanis on plaadistada lood, mis on
tehtud Heiki Kalle viisidest
ja Indrek Hirve tekstidest (Selle tandemi tuntuim laul on pisarakiskuja
“Lumevärv” – aut.). Kunagi sai need projekti
“Öö on öö on öö” raames
salvestatud, aga väga halvas stuudios. Nüüd plaadistame samad
lood ja
mõned uuemad ka. Indrek on viimasel ajal väga produktiivne olnud.
Tõnis
Mägi ja Kärt Johanson tulevad sellele plaadil laulma ja
võibolla ka
Bonzo.
Tõun: Seda materjali kanname esimest korda ette
Viru folgil. Keskööl. “Öö on öö on
öö” ongi kava nimi.
Olete ka Leigo järvemuusikal üks peaesinejaist. Kava nimega
“Eesti kaunimad laulud läbi aegade” – kuidas see
välja näeb?
Tõun: Teeme ühe loo, siis saadame
külalist, siis jälle oma lugu.
Mängime võib-olla näiteks Oiti ja Naissood, külalised
jällegi laulavad
meie lugusid. Siiri Sisask tahtis esitada Jaani lugu “Mind jälgis
kuu...”.
Kuidas uus plaat sündis? Reklaamtekstist loen, et
“ühel külmal ja
kargel, kuid väga ilusal märtsiõhtul Leigo talu
kaminasaalis...”.
Sööt: Täpselt nii. Sõitsime
kohale, istusime laua taha. Poolteist päeva
harjutasime ja poolteist päeva salvestasime. Valmis ta saigi.
Tõun: Kui nüüd meenutada, siis Leigo
loomelaagrid on kahtlejate kiuste
andnud alati arvestatava loomingulise tulemi – oleme midagi uut välja
mõelnud või portsu lugusid selgeks õppinud.
Sööt: Varem oleme seal plaate välja
mõtlemas käinud. Kord avastasime
helirežissöör Erki Sepaga, et seal on erakordselt kihvt akustika.
Sündis mõte sinna salvestama minna. Miljöö tekitas nii
palju vabadust,
et algul planeeritud paari-kolme loo asemel salvestasime terve
plaaditäie.
Tõun: Erki pani ühe mikrofoni praksuva
kamina ette. Inimesed kõndisid
toast läbi, istusid söögilauas. Ühes loos kostab lapse
lalinat ja
sööginõude kõlinat. Siin ei ole stuudiovaikust, vaid
naturaalne
miljööheli.
***
Usutlust kokku leppides juhtus piinlik aps. Vähemalt esmapilgul
piinlik. Küsisin Tõunilt telefonis, et kus me seal Tartus siis
kohtuda
võiks, kas näiteks Toomemäel. Mispeale Tõun vaikis
viivu ja teatas
pisut vabandava häälega, et keegi bändi liikmetest ei ela enam
ammu
Tartus, et ehk pole mõtet tingimata nii kaugele sõita.
Ja ometi on nii, et ütled Jäääär,
mõtled – Tartu. Kas ja kuidas te ise seda tajute?
Sööt: Me kunagi kirjutasime loo “Tartu
– väike puust linn”. See nimetus
sai väga populaarseks, tarvitatakse kõnekeeles Tartu
hüüdnimena. Eks
sellest on see asi ka kinnistunud. Oleme Tartus sündinud. Mu tütred
elavad Tartus. Tartus on väga hea olla. See on Eesti linnadest
jätkuvalt kõige linnam linn. Ja muidugi Inboil, kes on ju kogu aeg
Tartus elanud. Eks Jääääre Tartuga sidumine ole suuresti
temas kinni.
Tõun: Tartlased omakorda armastavad meid. Meie
viimane kontsert Tartus
tudengipäevadel nädalapäevad tagasi... no püha issand, kui
palju
rahvast! Levimuusikapäevadel oli samal ajal kuuldavasti poole vähem
rahvast kui meie kontserdil.
Olen kuulnud väidet, et Jäääärel on
turvaline, Tartule iseloomulik kõla.
Sööt: See tuleb Tõuni
mängustiilist, mis on väga eriline. Slaidkitarri
kasutamine on olnud Jääääre üks kaubamärk ja
võib-olla sellest on
tänaseks saanud mingitmoodi “Tartule iseloomulik
kõla”.
Tõun: Kuigi see slaidi mängimine on
laiskusest alguse saanud. Aga aastate jooksul hakkab midagi välja
tulema.
Uus plaat kõlab kuidagi nukralt. Ons minoorsus Sibulaga
kaasas käiv nähtus?
Sööt: Ma ei nõustuks, et ta just nukker
on. Eelistaksin kasutada
sellist võib-olla kummalist sõna nagu kogemuslik. Just
tekstivalikult.
Tõun: Sügisel üritasime stuudios
salvestada neidsamu lugusid, kolm sai
vist valmis. Siis kukkusid nad välja hoopis teise tundega, kiiremate
tempodega ja lärmakamalt seatud. Uus üritus sai vist kuidagi
küpsem.
Sööt: Leigo on selle põhjus. Oli
hästi ilus ilm, paks lumi. Vaatad seal
aknast välja ja tunned, et ei tahagi väga kisada ega rokkida. Tahaks
just teha sellist ...
Tõun: Ka Riho on kindlasti põhjus –
ta teeb meid kuidagi
akadeemilisemaks. Mingis mõttes on see ka pidur, meie selline... ulakas
pauer võiks alles jääda, aga samas oskab ta ka ise aegajalt
ulakas
olla.
Sööt: Eks järgmise plaadi teeme
jõulise, selle tütardele mõeldud plaadi.
Tõun: See on ka omal moel jõuline.
Sõltub, millega võrrelda.
Teistsugune kindlasti. Kellele ei meeldi, eks need kuulavad vanu plaate
edasi.
Teine asi, mis küsimusi tekitab, on laulukirjutajate
nimekiri. Te ei
ole tosinast laulust ainsalegi ise sõnu kirjutanud. Miks
nii?
Tõun: Meil on liiga arenenud kriitikameel. Me ei
ole oma korrastamata mõtetega rahul ja pealegi ei oska riimis
mõelda.
Sööt: See see on, kui inimesel on nii palju
sõpru, kes on poeedid.
Tõsi, Üllar Saaremäe (tema sulest laul nr 3 “Vala
veini” – aut.)
vaidleb sellele nimetusele vastu. Tema on tekstikirjutaja.
Äärmisel
juhul luuletaja, aga poeet on hoopis midagi muud. Poeet on Indrek Hirv,
poeet on Juhan Viiding. Ja eks nii Hirv kui ka Andres Noormets (temalt
laul nr 7 – “Piir”) ole tõesti väga head
laulukirjutajad.
Tõun: Mina võin ainult vemmalvärsse
kirjutada.
Olete liiga tagasihoidlikud. Jaan on ju kirjutanud
üleüldse ühed kõige ilusamad eestikeelsed
laulusõnad.
(Söödi kulmud kerkivad päris kõrgele, soni noka
varju.)
“10 aastat tagasi” kogumikult “Parimad”.
Sööt: Oojaa, aga ma olin siis ka väga
noor. (Söödi niigi kavalad silmad
tõmbuvad päris kissi)
See oli ammu. (Tõunile) Ma
lindistasin selle ju
uuesti üles. Käisin jälle Leigos lindistamas. Hulga lugusid
tegin. Osa
enda omad, osa näiteks luuletustest, mis mind on viimase paarikümne
aasta jooksul mõjutanud... näis, mis sest saab.
Tõun: Ma ei saa aru, mis aasta see on! Meil
valmib kaks plaati, Jaan
teeb sooloplaati, mina nokitsen oma sooloplaadi kallal. Kohe hakkan
tegema Bonzoga kahasse plaati. Mul ei ole olnud ega ilmselt ka ei tule
kunagi nii produktiivset aastat.
*
Öelge kõigi uue plaadi lugude kohta paar lauset. Nimiloost
oli juba
pisut juttu, ent Viidingu read “ära solva kodanikke sigu, siis sul
käivad hästi käbarad” sobiksid poliitilise vihjena ka
tänases päevas.
Sööt: Otseselt pole seda nii mõelnud.
Me pole kunagi poliitiline bänd olnud. Pigem poeetiline.
Teine lugu “Reinkarnatsioon” on Rein Ahase ja Heiki Kalle
laul, mis juba 96. aastast ootas salvestamist.
Tõun: Salvestamise ajal olin pedal steel’i
mängides vast liiga
ettevaatlik, aga arvan, et tuuril mängin seda juba pisut julgemalt ja
nashville’ilikumalt. Tahtsime alguses selle nime plaadile panna,
mõnes
mõttes see ju nii on.
Sööt: Kolmas lugu “Vala veini” oli
ka ammu peas olemas.
Tõun: “Lapsepõlv” on tehtud
kaugjuhtimise teel Indrek Hirvega. Andsin
talle talvel ühe CD-ROMi, kuhu olin ümisenud paarkümmend
viisijuppi. Et
ta neile siis sõnad välja mõtleks
jõudumööda. Ta lendas Hispaaniasse,
võttis läptopi kaasa ja kuskil rannas hakkas, varbad vees, riimima.
Sööt: Viies on “Sindi süit”.
Teet Vellingu instrumentaal-lugu. Eelmisel
suvel, kui elasin Sindis, tuli Teet mulle külla ja seal see lugu
sündis. Samal ajal, kui Teet hakkas jälle Eestis käima, juhtus
vahva
lugu. Meil oli kontsert Sagadi mõisas. Ja Soome president Tarja Halonen
oli ka seal. Selgus, et ta on meie kõige suurem fänn.
Tõun: Kallistas kõiki pärast
kontserti ja võttis Tarzi lapikust lonksu
Vana Tallinna. Keegi tema kaaskondlane käis küsimas, ega meil plaati
pole kaasa anda. Siis ei olnud, hiljem saatsime.
Sööt: Alliksaare “Ahtumine” on
üsna vana laul. Noore inimesena mulle
meeldis väga Alliksaar ja tegin umbes 150 lugu tema luuletuste peale.
Päev ja lugu, päev ja lugu. See millegipärast kummitas
kõige kauem. Aga
seda pole esitatud oma 20 aastat.
Tõun: “Piir” Andres Noormetsa
tekstile, mida Riho väga armsalt laulab,
oli mul algul mõeldud sooloplaadile. Just Riho juhatas mind kunagi Arto
Lindsay ja Vinicius Cantuaria muusika juurde, see lugu kummardab
kergelt just nende suunas.
Näitlejad kirjutavad meiesugustele üldse palju tekste.
Saaremäe,
Noormets, Tormi Kevvai. Oja Tõnn tegi ühe eriti hingemineva teksti
sellel plaadil.
Oja? Ei pannud tähelegi.
Tõun: Laur Lomper on millegipärast tema
kunstnikunimi.
Üks InBoili lugugi on plaadil kõigele vaatamata.
Tõun: Ütlen veel kord, et meil ei ole tema
vastu midagi. Eriti loomingu vastu.
Sööt: Selle muusika tegi Hillar Tork.
Uus-Meremaal sündinud ja paljudes riikides elanud insener. Mulle see lugu
meeldib väga.
Tõun: Kümnenda loo autor on Tormi Kevvai.
Tema on nagu suur indigolaps.
Tuleb tänaval vastu ja hakkab kohe kõva häälega laulma.
Ühel sellisel
kokkusaamisel oli mul diktofon kaasas.
Sööt: See tekst on nii armas:
“Armastan sind sest su silmad mind laevad
Ja laevad su silmades kutsuvad koju.”
Juudi polka on ootamatu lugu ses komplektis.
Tõun: Hirv kirjutas sellele sõnad
jällegi Hispaania rannavees. Kui
sellega proovis lagedale tulin, läks Jaanil suu pärani. Ütles,
et just
“see mustikas veel oligi p...est puudu”. Riho aga tegi talle
omaselt –
ptühh, ega te seda ometi tõsiselt ei mõelnud?
Sööt: Aga pärast laulis kõige
kõvemini. Nii said need lood ritta ja
küsisime Riholt, et kus siis sinu lugu on? Mõtles, mõtles.
Siis tuli
talle meelde see Hirve luuletus, mille Indrek kunagi tütar Tuile
kirjutas. Kaks rida sellest. Mu meelest kõlab nagu filmimuusika.
* Kuula ja vaata ka Eesti Ekspressi nädala singlit
Jäääär “Vala veini”.
Vt ka plaadiarvustust.
Koosseis Sööt, InBoil, Tõun ja Tarvo Vaiksoo annavad välja kassetid “Jäääär” ja “Jäääär II”. Parimad lood neilt võetakse kokku bändi esimesel CD-l “Parimad” (1996).
Aastatel 1992–94 kuuluvad punti Riho Sibul, Teet Velling, Arvo Urb ja Indrek Kalda, puudub InBoil. Ilmub kassett “Jää hääl”, mis mullu jõulude paiku esimest korda ka CDna välja anti.
Järgnesid albumid “Tartu – väike puust linn” (1998), “Oota” (2003), “Väikesed raamatud” (2004), “Ei üle ega ümber” (2005), “Vaaaata” (2006), “Viis” (2007) ja “Jää-Hääl” (2008).