“Teejuht” tekitas tunde, et ma saan aru ukrainlastest, nende emotsionaalsusest. Selles on jälgi vanast heast kinost, mida nimetati ukraina poeetiliseks filmikoolkonnaks. Siia kuuluvad Sergei Paradžanovi lavastatud “Unustatud esivanemate varjud” ja Juri Iljenko “Musta märgiga valge lind”.

Ukrainlased on välja tulnud oma filmi madalseisust. Tosin aastat tagasi tehti selles suures riigis vaid paar mängufilmi aastas. “Teejuht” on igati professionaalse teostusega suurfilm, lavastatud ameerika mõistes no-budget tasemel, kahe miljoni dollariga.

Ameerika mainimine on siin kohane, lugu keskendub ameeriklas(t)ele. Kommunistist traktoriehitusinsener on 1930. aastal kergeusklikult tulnud ukrainlastele appi ehitama helget homset. Stalini salateenistus OGPU õiendab ülemere idealistiga varsti arved, ameeriklase 11aastane poeg Peter, kes juba kõneleb ukraina keelt, pageb püüdjate käest ja satub kokku pimeda rahvalaulikuga, hüüdnimega Ivan Ahjuroop. Orb Peterist saab Ivani teejuht, Ivanilt on elutarkus ja ideaalid, Peterilt tarmukus ja silmad.

Filmi sündmused kulgevad ukrainlaste suure näljahäda ajal. Stalini kollektiviseerimisterrori tõttu suri aastail 1932–33 nälga seitse kuni kümme miljonit inimest. Ukrainas ei ole suguvõsa, kelle mälestustes see õuduste aeg end tänagi ei liigutaks. Nagu eestlaste jaoks küüditamised või lähiajaloost reisilaev Estonia hukkumine.

Ivan Ahjuroop on kobsaar ja kuulub pimedate rahvamuusikute kogukonda. Mitmed neist tahavad avada rahva silmi ja kutsuda ülestõusule punase terrori vastu. Paljud kobsaarid on lihtsalt pilli- ja laulumehed, aga pimeda prohveti kuulsus saadab ka neid.

Sellisest kokkuvõttest piisab filmi alguspoole edasiandmiseks. Kogu kahetunnist filmi soovitan kinos vaadata kõigil ajalooliste, seikluslike, poeetiliste ja traagiliste filmide armastajatel. Ei, selles ei ole montaaži- ja heliefektide ning järeltootmisnippide tulevärki, aga see-eest on inimesed ekraanil, inimesed, kellele kaasa elada ja kaasa tunda. Veidi teatraalsust kuulub asja juurde.

13. märtsist kinodes üle Eesti