Tõsi on, et tänase gümnaasiumi tasandil keele ja kirjanduse õpetaja tegelik töökoormus (keeletrenn, tasemetööd, kirjanduse analüüs ja lugu, kirjandid) jätab aega vaid magamiseks. Ja see ülepinge (lisaks hirm töökoha pärast, sest puudub vähimgi tulevikukindlus) viib muidu korralikud inimesed pöördesse (intriigid!), seda ka kodus. Kui siis on õpetajal veel keskea kriis, saavad õpilased vägagi imeliku inimliku kogemuse.

Praha liin on kuidagi sumbunud. Ühest noorest lootustandvast bürokraadist hakkab saama maailmakodanik, kes meie üldistest väärtushinnangutest vaistlikult distantseerub. Just nimelt vaistlikult, arutlusteta. Tema hoiakud ja saatus on määratud armastuslugudega, ta elab läbi ennekõike intiimsust, jätab mulje rinnast võõrutuvast lapsest. Romaan tervikuna meenutab Raimond Kaugveri käekirja.