Jaan Elkeni Madridi raport I
Thyssen-Bornemisza kunstimuuseumis kuni 14. septembrini avatud Joan Miró (1893-1983) näitus "Tierra" on selle suure ja üliproduktiivse katalaani kunstniku ei tea mitmes isiknäitus Hispaanias, tõsiselt kureeritud teemapüstitusega didaktiline ka neile, kellel Miróga esmatutvus tehtud. Kui Kumu näitus esitas vaid kunstniku viimase eluperioodi, suuresti paberile skitseeritud hoogsaid ja õhuliselt eskiislikke akrüülmaale-joonistusi, mis pärinesid eranditult tema viimasest tööruumist Mallorcal, siis Tierra (pinnas, maa, maakoht, paik, riik), keskendudes küll maastikule ja selle modifikatsioonidele, näitab kronoloogiliselt kunstniku varajasemaid stiilikihistusi väga erinevate materjalide ja tehnikate kaudu, klassikalisest õlimaalist lõuendil kuni õlini kruntimata masoniidil, lisaks roguskid-köied, kuni liiva, tõrva, keraamika (savi!) ja pinnase-skulptuurideni välja.
Läbi kaheksa kümnendi (tööde daatumid 1918-1981) esitatud assamblaažid, õlimaalid, skulptuursed seadeldised kompavad ka realiteedi ja abstraktse kujundi/elemendi suhteid. Miró peavoolu-joonest (milliseid töid on ohtralt üleval Miró Fundacion'is Barcelonas ja ka Miróle pühendatud saalides Reina Sofia muuseumis sealsamas Madridis) astuvad nad kohati kõrvale, näitus ongi liigendatud eriilmelisteks teemaplokkideks. Lõviosa töödest on pärit nimekatest kollektsioonidest (Moderna Museet, Guggenheim, Sprengel Museum jne) ja erakogudest üle maailma, mulje näitusest seega ainukordne.
Rousseau'lik, kujunemisjärgus Miró 20. sajandi teisest kümnendist on pretsioosses pintslitehnikas üliteravad maastikupildistused, motiivid pärit kõik perekonnafarmist Mont-Roigis. Ja sellega kontrasteeruvad nn animeeritud maastikud kohe 20ndate algusest, kus kujundid Paul Klee, dadaistide jt Pariisi sürrealistidega küll kontaktis olles siiski oma "maalähedast" päritolu reedavad, kompositsioonide gravitatsiooni eiravale režiile vaatamata. Muusika ja loodus olid aastakümneid tema polümorfismiks tituleeritud, peaaegu kaubamärgiks saanud laadi inspiratsiooniallikaks,
Miró meta-maalidel on olnud oluline roll maalikunsti uuesti defineerimisel 20. sajandil. Miró kirjadest kolleegidele ja päevikuist aimub, et need 20. sajandi maalikunsti kullafondi šedöövrid on loodud permanentse vastuhaku käigus traditsioonile, teadlikus mässus tolleks ajaks kanoniseerunud põhiväärtuste (koloriit, plastilisus, nn maalilisus jne) vastu - nüüdseks on "mässu käigus leitud väärtused" teadagi abstraktse ja sürrealistliku kunsti aabitsatõed, kuid nende algupärane kiirgus Miró lõenditel pole lugematutele epigoonidele vaatamatu tuhmunud - staarkunstniku näituse lummus ja tööde energeetiline laetus on konstant. Näitusesaalides toimuva lausa trügimise tõttu on Tierra augusti lõpuni avatud kuni kella 23.00(!). Modernistliku maalikunsti retseptsioonis ikka ja jälle toimuv faasinihe - umbes 60-70 aastat pärast loomist saabub publiku jäägitu omaksvõtt ja tunnustus - tundub toimivat ka Miró puhul.
Uues näitusepaigas La Caixa Forum, mis asub mõnisada meetrit Miró "Tierrast", on kuni 19. oktoobrini avatud ülevaatenäitus "Chaplin piltides", kus pilt tugevdatud hästi lõigatud paremate paladega igihaljastest filmidest. Olgu näituse üheks kannustajaks kas või kommertshuvid (paralleelselt ilmus ka kogu Chaplini filmoteek DVDdel), on ta kinoajaloo tutvustamise seisukohalt hea valik.
Keskuses on veel ka teine s uurnäitus "Alphonse Mucha. Võrgutus, modernsus ja utoopia" (kuni 31. augustini). Ühelt art nouveau stiili rajajatest, Tšehhi päritolu plakati- ja maalikunstnikult (1860-1939) on väljas rida kunstiajaloo seisukohalt legendaarseid litotehnikas postereid ja hilisemate pin-up'ide prototüüpe. Ulatus ju tema kommertsgraafika looming Sarah Bernhardti teatriplakatitest hilisemate, USAs loodud massikultuuriliste klišeedeni, kus esimest korda oli naisekeha nii avalikult ja mastaapselt rakendatud müügistrateegia teenistusse. Näitus esitas avameelselt ka kunstniku fotokasutuse ulatust, nimelt eelnesid tema olulistele töödele vaatamata Mucha virtuoossele joonistusoskusele alati ka vastavasisulised fotosessioonid stuudios. Mucha panslavismi vaimus loodud hiigelformaadis maalisari slaavi rahvaste kuulsusrikkast minevikust võis oma aja kontekstis, vahetult enne Euroopa rahvusriikide teket 1918. aastal, omada teatud konsolideerivat rolli (näitusel esitatud videodokumendina), praegu jääb see ajaloovassimisi ja lakeeritud figuurimaalidest tulvil ponnistus kusagile maneristliku salongimaali ja kroonukunsti vahepeale.
22. septembrini on Reina Sofias, Hispaania rahvusmuuseumi egiidi all tegutsevas kaasegse kunsti keskuses, avatud aga Luksemburgi/USA fotograafi Edward Steicheni (1879-1973) mastaapne retrospektiiv. Piisab, kui mainida, et olulisimad staarifotod, mille kaudu teame Greta Garbot ja Marlene Dietrichi, olid tema kui Vanity Fairi ja Vogue'i peafotograafi tehtud.
