Jaan Malin (1960), esinejanimega Luulur on üks rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti luuletajaid. Eelmisel aastal võitis ta kolmanda koha üle-euroopalisel poetry slam’il ning tänavu kutsutakse teda ilmselt eelkõige omapärase esinemislaadi pärast pidevalt kõikvõimalikele luuleüritustele üle kogu Euroopa. Tuntud slämmar ja häälutusluule propageerija on tegelikult üsna kummaline mees. Enne ja pärast esinemist mõjub ta endassetõmbunu ja kaugena, ka intervjuud annab ta järelemõtlikult ja aeglaselt. (Seda on, muide, just sel põhjusel pärast väga mõnus maha kirjutada). Samas avaneb Malin kohe, kui astub poetry slam’il või lihtsalt kirjandusõhtul publiku ette. Turris juuste ja sama turris habemega kõhetu luuletaja muutub karismaatiliseks. Ja üsna kõhedusttekitavaks: luuletaja lööb end sirgu ning hakkab tegema „hirmsaid hääli“, nagu ta sõbrad Malini häälutuste kohta ütlevad. Lisaks väänab mees oma näomuskleid, vehib kätega ning teeb aegluubis tantsu meenutavaid liigutusi. Väga kummaline. Mis see ikkagi on? Kas tegu on mingi nalja või tõsise kunstiga ja mis on häälutamisel — mis pealegi ka Malini enda sõnul ei esinda klassikalist lähenemist poetry slam’ile ehk luuleprõmmu nimelisele võistlusele — viimasega pistmist? Seda käis Malini käest uurimas Peeter Helme.
« Avalehele 2 Kommentaari