Tiit Pääsuke: „Meil on vaja meestööjõudu, et nihutada Tammsaare õige koha peale.“

Jaan Manitski: „Ma lähen kutsun kohe kõik, kelle ma kätte saan.“

Pääsuke: „Vene sõjaväes öeldi, et tooge ekskavaator. Ei, meil ei ole ekskavaatorit. Andke siis neli meest.“

Manitski: „See kuju on hirmus raske.“

Pääsuke: „Ma tean.“

Kädi Talvoja: „Need, kes ta siia tõid, viigu ta nüüd palun teise kohta.“

Manitski: „Kas ma rääkisin, kuidas ta siia sai? No meil oli neli meest või kuus meest teda tõstmas. Nii raske. Proovisime ühest ja teisest uksest, aga mitte kuidagi ei mahtunud sisse. Jaak Soans (A. H. Tammsaare skulptuuri autor – K. K.) oli ise ka kohal. Ainus võimalus oli Tammsaare varbad amputeerida. Parema jala varbad. Alles siis sai kuju uksest sisse. Ja Soans parandas pärast ära.“

Sarnaseid vestlusi kuuleb viimastel kuudel Viinistul, Eesti suurimas erakunstimuuseumis, sageli. Sel kevadel, kui osa ettevõtja ja kunstikoguja Jaan Manitski umbes tuhandest kunstiteosest koosnevast kogust oli laenatud välja Tartusse Eesti Rahva Muuseumi, tõsteti seintelt maha ka Viinistule jäänud teosed ja alustati paljuski otsast peale. 

Avalehele
10 Kommentaari
Loe veel: