Filmi "Mandariinid" esilinastus Foto: Tiit Blaat

Tegevus viib Kaukaasiasse. Juba 1882. aastast tsaarivõimu eest põgenenud abhaaside tühjaks jäänud küladesse elama asunud eesti asunike järeltulijad on nüüd, sajand hiljem, 1992. a Abhaasia iseseisvussõja sõjakoldest põgenenud. Kohale on jäänud kaks vanemat talumeest, Ivo (Lembit Ulfsak) ja Markus (Elmo ­Nüganen). Markus tahab puudelt koristada mandariinid, sest toitu ei saa ju lasta raisku minna Saab selleks appi abhaasi sõduridki. Ootamatu kokkupõrge gruusia sõduritega toob neli laipa ja jätab lahinguväljale kaks haavatut: ab­haaslaste poolel võidelnud tšetšeeni palgasõduri, muhameedlase ning gruusia sõduri, kristlase. Need vihkavad teineteist vastastikku. Majaperemees Ivo paneb nad voodisse, ravib neid, kasutab otsusekindlalt “sõnarelvi”.

Sirgjooneliselt kulgevat lugu valitseb stsenarist ja lavastaja Urushadze kindla käega, kaks eestlast ja kaks kaukaaslast (Giorgi Nakašidze ja Mihheil ­Meshi) on ansambel. Pöörded tulevad ootamatult, kuigi neid on kogu aeg oodata. Veretu võitlus käib maja sees, ja sel piibelliku üleskutsega filmil “Armasta oma naabrit!” on üllatav lõpp. Iseküsimus, kas tegelikkuses asjad nii lihtsalt käivad.

Ootamatult annab eesti/gruusia ühisfilm väga hea koondportree eestlase arhetüübist. Saak tuleb ära koristada, surnud maha matta. Ivo käitub lihtinimlikult korralikult, ta ei salli sõda. Ilmneb, et on üks imelik rahvakild, eestlased, kes kaootilises sõjaolukorras tahavad säilitada inimlikkust.Ja asuvad lepitama vaenulikke naabreid.

Peaosaline Lembit Ulfsak kannab filmi. Ta on läbinisti veenev ja köidab meid ekraani külge. Ehk ainult vana Jean Gabin teinuks seda rolli veel paremini, kuid kes teab. Andres Laasik Eesti Päevalehes on kahest Kaukaasia külla jäänud eestlasest teinud Vargamäe ­Andrese ja Pearu. Miks mitte. Markust tahaks küll ­veidi lopsakamates värvides näha (minu Pearud on Ruut Tarmo ja Kaarel Karm, viimane ka Nüganeni jaoks). Kuigi Pearu roll selle filmi jaoks pole muidugi kohustuslik.

Värske patsifistlik film kõneleb maailma asjus häälekalt kaasa. Optimistlik vaade, et eelarvamused vaenlaste vahel on klaaritavad niipea, kui lahtub pime viha, annab lootust kõigis neis maailma paikades, kus praegu leegitseb rahvuslik, rassiline ja religioosne vaen. Sama struktuuriga tehtud soome filmi “Kukulind” (2002) patsifistliku paatoseni, milles soome ja vene sõduri paneb rahu pidama noor saami naine, siiski film ei tõuse.

Tallinn – Artis, CC Plaza, Solaris, Sõprus; Tartu – ­Cinamon, Ekraan