Jaan Ruus soovitab “Vaikuse nägu”
“Inimveri on soolane ja magus korraga... Jõime seda, et mitte hulluks minna,” seletab indoneeslasest tapasalga juht oma käitumist kommunistide ja nende poolehoidjate mahalöömisel. Ta vastab mehele, kes püüab selgitada oma venna tapmise asjaolusid pool sajandit tagasi. Elukutselt prillioptik, saab mees kahtlust äratamata ringi liikuda ja uurida dokumentaalfilmis “Vaikuse nägu” (The Look of Silence, 2014, režissöör Joshua Oppenheimer) Indoneesias 1965.–66. aastal sõjaväelise riigipöörde tulemusel vallandunud sõjaväe- ja tsiviilterrorit. Halastamatu omakohtuga tapeti brutaalselt üle miljoni inimese. Film on järg mullu PÖFFil linastunud dokumentaalile “Tapatöö”, milles massimõrvarid taaslavastavad ellujäänud ohvritega kaamera ees oma vanad tapatööd. Tapjad on praegu võimul ja lugupeetud.
“Tapatööl” oli tohutu menu, film oli ka dokumentaalfilmi Oscari nominent. Võimalik, et just seetõttu hakkas ameerika režissöör Oppenheimer juurdlema, kuidas see “spontaanne tapatöö” on talletunud nii hukkajate kui ohvrite mällu. Kas ikka on? Ja kuidas? Kas kurjategijad kahetsevad ja kas ohvrid andestavad? Need on küsimused ajaloost ja küsimused mälust. Film ei moraliseeri, kordub vaid väljend “spontaanne tapatöö”. Kas tapjad on kangelased või kurjategijad? Kas minevik on minevik? Filmis osalenud kohalikud on igatahes lõputiitrites valinud oma nimeks Anonymous.
Kas selleks, et leida unustust ja maha matta mineviku kummitused?
Jõuame Hannah Arendti “kurjuse banaalsuse” juurde. Võib-olla polegi kurjus midagi olemuslikku, vaid pigem labase reainimese harjumus täita käske ja võtta kriitikata omaks juhtide ja masside arvamus, ilma oma tegevust ja selle tagajärgi hindamata. Millal saadab kuritegu kahetsus ja kas on üldse võimalik leida lõplikku tõde?
Filmis taasesitatud ajaloolised teod on koletult julmad. Kuid seal on head intervjuud. Ajaloosündmuste vaatamine kinos loob järelemõtlemiseks hea ruumidistantsi.
4. septembrist kinodes üle Eesti.
