Jaan Ruusi arvustus: kõikuv Berlinale
Berlinale on muutunud tervet linna haaravaks festivaliks ja tänaseks levinud ka kunagisse Ida-Berliini. Õieti on ju siin koos kolmteist erisuunalist programmi. Kümnendat aastat festivali juhtiva Dieter Kosslicki ajal on tekitatud noorte- ja lastefilmide programm Generation (kus muide peaaegu igal aastal võib näha läti lasteanimatsiooni), uus on Kulinaariakino, Talent Campus ja Saksa kino perspektiivid. Just saksa enda kino on viimasel ajal tugevalt esindatud. Selle puudumine sai ka festivali eelmisele juhile Moritz de Hadelnile saatuslikuks. Aga ehk on nii, et tema ajal head saksa filmi polnudki ja see on viimaste aastate, ühinenud Saksamaa laps.
Süües aga kasvab isu. 18 võistleva filmi hulgas oli juba 3 saksa filmi, ja vaatamata mõningale puisusele kõigis kolmes hoidis DDRi-aegset seitsmekümnendate umbset õhkkonda väga hästi edasi andev draama väikelinna arstidest “Barbara” (režissöör Christin Petzold) festivalilehe Screen kriitikute tabelis esikohta lõpuni. Sellele ainult(!) parima režii auhinna andmine häiris aastatega end järjest kindlamana tundvaid saksa kineaste. Ja tõepoolest on nende filmikunst aastatega aina enam arenenud.
Vanamehed, Shakespeare ja vangid
Nädalaajakiri Spiegel polnud rahul Kuldkaru andmisega Paolo ja Vittorio Tavianile nende filmi “Caesar peab surema” eest. põhjendus oli, et “vanamoodne teema vanamoodsalt tehtud”, kui ka soliidne ja liigutav. Ka ei meeldinud nädalalehe kriitikule näitlejaauhindade valik, ta isegi pealkirjastas oma festivalikokkuvõtte “Õige festival, valed auhinnad”.
On filme, mis on kunstiliselt väga huvitavalt lahendatud, kuid nende sotsiaalne ja poliitiline kontekst pole sama tugev. Teised on tugevalt ühiskonnakriitilised, kuid kunstiliselt jälle väheveenvad. Nende kahe pooluse vahel peabki žürii valima. Ja mulle näib, et peaauhinna andmine vendadele Tavianidele oli igati õigustatud.
Dokumentaalselt üles võetud etendus, milles suurimate karistustega vangid (14 aastast eluaegseni) Rooma vanglas mängivad Shakespeare’i reetmisdraamat “Julius Caesar”, ühendas endas nii elu kui kunsti, olgugi lavastajad üle 80 aasta vanad. Vaieldamatult oli see festivali parim film. Sa ei kahtle karmide nägudega vangide lausutud teksti siiruses, kuigi sa tead, et see mees on sündinud valetaja, maffialiige või mõrvar.
Žürii suure auhinna andmisega ungari filmile “Ainult tuul” (režissöör Bence Fliegauf) väärtustati ennekõike sotsiaalset sõnumit: see oli film mustlaskülast vaenulike naabrite rõngas. Dokumentaalses laadis tehtud, oli temas päevakajaline teema, ka filmiliselt oli ta kaasakiskuv.
Parimate näitlejate valikul ei lähtunud žürii minu meelest mitte niivõrd “absoluutsest skaalast”, kuivõrd tahtis väärtustada filmikunsti eri suundumusi ja võimalusi. Sest selle liikmed, tuntud sotsiaaldraamade autor Mike Leigh (esimees), režissöörid François Ozon, Asghar Farhadi (mulluse Kuldkaru saaja), näitlejatar ja lauljatar Charlotte Gainsbourg jt, peaksid siiski kunsti küllaldaselt tundma. Parima näitlejatari Hõbekaru 14aastasele tänavalt leitud neiule Aafrika kodusõjadraamas “Sõjanõid” (autor Kanada režissöör Kim Nguyen) tähendas žürii poolt ennekõike inimlike väärtuste rõhutamist julmas kodusõjas. Aga neiu kandis oma osa välja suure loomulikkusega ja isegi omapärase sarmiga. Ning meespeaosa auhinna andmine ekstsentrilis-skisofreenilist Taani kuningat Christian VII mängivale Mikkel Boe Folsgaardile, tegelikult kõrvalosatäitjale Taani-Tšehhi-Rootsi ajaloolises kostüümidraamas “Kuninglik afäär” (peaosas Mads Mikkelsen), tähendas nimme originaalse rollikäsitluse hindamist.
Esimese järgu tähed ja teise järgu filmid
Kui originaalsusest kõnelda, siis ehk kõige originaalsem oli Portugali-Brasiilia-Saksamaa “Tabu” (sai FIPRESCI ja Alfred Baueri auhinna, mis antakse just originaalse käsitluse eest), lavastaja Miguel Gomes. Mustvalge film algab vana naise viimaste päevadega Lissabonis ja hüppab siis tagasi 1960ndate Aafrikasse, tema noorusaega ja armuellu Portugali koloonia jõukas plantaatorimajas. Film ise on õieti kaaslaseks sellele peale kõneldud tekstile, mis jutustab, saladusi järk-järgult avades, noorepõlvelugusid hispaania ja portugali maagilise realismi vaimus, vaikselt, poeetilise kajaga.
Ainus ameerika film, Billy Bob Thorntoni režiikäe all valminud “Jayne Mansfieldi auto” oli perekonnakomöödia Vietnami sõja ajast, absurdi ja musta komöödia võtmes, liiga aeglase tempoga, mitte vaimustav, aga aeg-ajalt üllatusi pakkuv ansamblimäng.
Berliner Morgenposti kriitik peab tänavust Berlinalet üle hulga aastate parimaks, ehk Dieter Kosslicki ajastu parimakski. Ta märkab loomulikult ameerika filmitähtede tulva (Meryl Streep sai elutööpreemia), kuid paneb tähele ka seda, et tulid küll suured filmitähed, kuid mitte esmaklassiliste filmidega. Oscari-himustajad ei lase mingil Euroopa festivalil oma võimalusi rikkuda, sest Berlinale nõuab esilinastusfilmi. Siiski tahaksin ma öelda, et talvine suurlinn Berliin, mis ei suuda seljatada maailma kõikide režissööride ja produtsentide esimest eelistust Cannes’i, tõi mullu maailmakäibesse lausa hitchcocklikult areneva iraani peredraama “Lahutus” (Kuldkaru), ungarlase Béla Tarri maksimalistliku kinomanifestatsiooni “Torino hobune” ja Wim Wendersi originaalse 3D tantsuteatri “Pina”. Maikuise Cannes’i ja septembri Veneetsia vahele kõikuma Berlinale jääbki, nii ajaliselt kui sisuliselt.Eesti filmid Berliinis■1988 Eesti-Läti-Leedu dokumentaalfilmide retrospektiiv — meilt Konstantin Märskast Andres Söödini — Panorama programmis.
■1998 “Isa, Poeg ja püha Toorum”, režissöör Mark Soosaar — Panorama.
■2002 “Head käed” (Eesti-Läti, režissöör Peeter Simm) — Panorama. Manfred Salzbergeri auhind koos Sloveenia filmiga “Piirivalvur”.
■2012 “Lotte ja kuukivi saladus” (Eesti-Läti, režissöörid Heiki Ernits, Janno Põldma) –võistlusprogrammis Generation Kplus.
■Eestist käis sel aastal Berlinalel 39 filmiinimest.
