Jaan Sootak. "'Kuri karjas"'

Ilmamaa, 2009. 567 lk.

Venelastel on kuldaväärt ütlus: “metštat ne vredno”. Unistamine pole kahjulik. Mitte kellelegi, isegi mitte õigusprofessorile, ei saa keelata unistamist õigusriigist. Sellisest Eestist, kus valitseb õiguse, aga mitte juristide ülemvõim ja õiguse vaenlased kardavad seadust, mitte ei kasuta seda kilbina.

Eesti vaieldamatult parima karistusõigusele pühendunud õpetlase, professor Jaan Sootaki kahe aastakümne jooksul kirjutatud artiklid pakuvad asendamatut tarkusekogu neile, keda huvitab krimiajakirjandusele iseloomulikust kuidas-lähenemisest rohkem miks-poolus.

Juurahuvilisele, kes õigusteaduskonda sisse ei saanud. Konveiermeetodil töötavale juristile-praktikule, kel pole ehk enam meeles, milleks rahvas tegelikult kohtusaali koguneb.

Lugejal on võimalus Sootaki lihtsas, nauditavas ja täpses keeles kirjutatud artiklitest teada saada, miks on karistusõigus Eestis kujunenud just selliseks, nagu ta on. Tõsi, professor on lähtunud positsioonilt, et meie karistusõiguses on kõik hästi – sulid ei pääse süüdimõistmisest tänu õnnestunud venitamistaktikale ja süüteo aegumisele; kohtunikud ei haletse maanteemõrtsukaid; vanglatest vabastatakse neid, kes seda väärivad, mitte kampaania korras; kohus kaalub tõe selgitamiseks kõiki tõendeid, mitte ainult neid, mis advokaadid protsessi ajaks süüaluste ja tunnistajate pähe on istutanud.

Sootak kirjutab, kuidas Eestist sai õigusriik, mis karistusõiguse kontekstis tähendab riigivõimu mõõdukust ja täpset kaalumist, kuidas üld- ja eripreventiivset lähenemist õiges proportsioonis hoida. Autori geniaalsus seisneb selles, et lugeja ei pruugi sama eeldada ja võib otsida vastust ka vastupidisele küsimusele. Miks suuremas osas Euroopa riikides võeti ja jäeti karistusõiguses omaks sajanditevanune tees, et kurjategija on õiguse vaenlane, meil aga on läinud kuidagi nii, et õigus (ja lüngad kirjapandud õiguses) kipub pahatihti ulatama kurjategijale sõbrakäe?

Tavaline krimi(-aja-)kirjanduse tarbija ei suuda ehk näha suurt kasutegurit teadmises, kuidas mõjutasid karistusõiguse arengut näiteks Anselm von Feuerbach või Enrico Ferri. Seevastu raamatu kolmas osa alapealkirjaga “Veritasust kriminaalteraapiani” on tõeline maiuspala, mõjudes hästi igaühe silmaringile ja meeleolule. See osa raamatust pole väärtuslik mitte ainult kvalitatiivses mõttes, vaid ka seetõttu, et enne ega pärast Sootakit pole keegi karistusõiguse ajalugu (eesti keeles) nii põhjalikult esitanud.

Autor kirjeldab kaasahaaravalt, kuidas karistusõigus on mitme tuhande aasta vältel arenenud – missugused meie kultuuriruumis igapäevased teod olid kunagi karistatavad surmaga jne.

Summa summarum, nagu ütleb armastatud juuraprofessor Raul Narits, on see kuldaväärt raamat. Eelkõige neile, kelle huvi õigusajaloo ning kuritöö ja karistuse teooria vastu on sügavam, kui krimiajakirjandus, -romaanid või muud meediumid eales pakkuda suudavad.