Palju isegi tegevajakirjaniku jaoks: Jaan Tõnisson kirjutas elu jooksul 10 000 – 12 000 artiklit ning tema teemaderingi kuulus sisuliselt kõik. Ka näiteks aiandus. (EE Arhiiv)

Kirjastus Ilmamaa sari “Eesti mõttelugu” jõudis varasügisel tõsise verstapostini, sajanda raamatuni. Juubeliraamatuks valiti Jaan Tõnissoni “Riigivanem”. See on temalt teine kogumik, “Kõlblus ja rahvuslus” (nr 95) ilmus aasta tagasi.

Lennart Meri sulest on sarjas siiani ilmunud koguni kolm köidet. Jaan Tõnisson on Konstantin Pätsi, Juhan Luiga, Ants Orase ning Karl Rumori järel viies suurvaim, keda selles mõtteloos on vääristatud kahe köitega. Vahest annab Tõnissonile väikese lisaaktsendi just tema artiklikogu valimine sajandaks raamatuks, sobivalt kuldläikelise kujundusega. Mõlemad kogumikud on koostanud Simo Runnel.

Jaan Tõnissoni 70. sünnipäevaks ilmunud 1938. aasta juubeliteoses väidetakse, et ta on ajakirjanikuna avaldanud 10 000 kirjutist. See on muljetavaldav arv. Tõnissoni kui ajakirjanikku uurinud Krista Aru arvab, et suurmehe kirjutiste arv võib olla koguni 12 000. Nimelt pole 10 000 sees Tõnissoni kirjutisi, mis ilmusid sellistes rubriikides nagu “Teistest lehtedest”, “Tartu uudised”, ajakirjades Linda ja Perekonnaleht, Käsitööleht jt ning ka pärast Postimehe aega.

Jaan Tõnissoni sulest ilmus esimene artikkel 1892. aastal, viimased aga 1940. Lihtne rehkendus näitab Tõnissoni produktiivsuseks keskmiselt 250 artiklit aastas. Seda oleks palju isegi tegevajakirjaniku jaoks. Siiski kirjutas ta valdava osa artiklitest enne Eesti iseseisvumist.

Kogumike eraldusjoon on väga selge. “Kõlblus ja rahvuslus” hõlmab kirjutisi Eesti iseseisvumise eelsest ajast, jaanuarist 1893 kuni novembrini 1917. “Riigivanem” sisaldab kirjutisi alates novembrist 1918 kuni märtsini 1940.

Jaan Tõnissonil tuli sageli pidada ühiskondlikke ning 1920. aastatel riiklikke ameteid. Ajuti viibis ta pikemalt Eestist eemal, mil tal olid väiksed võimalused kiiresti reageerida kodustele sündmustele. Ning kõige muu kõrval jõudis ta veel sedavõrd intensiivselt kirjutada. Lühidalt, jättes kõrvale pisiteated, jooksva poliitika kirjutised, lihtsakoelised õpetuslikud-moraliseerivad arvamused jpm, jääb ikkagi veel väga palju kirjavara, millest koostajal tuli teha keerukas, aga paratamatu valik.

Põhimõtteliselt on koostajal sedavõrd mahuka algmaterjali puhul kaks valikut. Kas keskenduda mõnele kitsamale teemale või siis otsida väga erinevatest valdkondadest huvipakkuvaid artikleid. Simo Runnel on laias laastus katsetanud mõlemat võimalust.

Nii ongi kogumiku “Kõlblus ja rahvuslus” artiklite teemade ring ülimalt lai. Eesti kultuurilised ja majanduslikud seltsid, esimene Vene revolutsioon ning Riigiduuma, üldine kõlblus ning rahvaharidus, rahvusvaheline karskuskongress ning koduse käsitöö näitus, maa ja linn, kirik ja ühistegevus, sõja lõpp Lõuna-Aafrikas (1902) või sõjalis-poliitilised sündmused Esimese maailmasõja aastail – lühidalt, pole teemat, kus Jaan Tõnissonil puuduks oma arvamus. Samamoodi muljetavaldavas Tõnissoni žanrilises käsitluses on arvukate arvamusartiklite kõrval veel peatoimetaja pikad juhtkirjad, rindereportaažid jpm.

Hea leid on brošüür “Mis sotsiaaldemokraatiast arvata” (1905), millest Tõnissoni elulookirjeldustes mööda minnakse. Tõnisson seletab lihtsalt lahti Marxi õpetuse ning on veendunud, et seda Eestis ei saa rakendada, sest “iga eestlase sügavam südamesoov on kord iseseisvaks, oma peavarju, oma kodu ja kollet saada. Iga moonamees, iga põllutööline ja maata inimene ihkab hingemaa järele.” Trükis näitab selgelt noorepoolse Tõnissoni maailmavaadet, selle juurde jäi ta kindlaks oma elupäevade lõpuni.

“Riigivanema” aegadel oli Tõnisson korduvalt seadusandliku ja täitevvõimu juhtivatel kohtadel. Sestap ongi enamik arvamusartikleid seotud poliitikaga, lisaks mälupildikesi läbielatud suursündmustest ning juubeliõnnitlusi – kel täitus neil aegadel 50, 60 või juba 70 aastat (Peeter Põld, Konstantin Päts, Heinrich Koppel, Oskar Kallas). Artiklite kõrval on üsna palju kõnesid. Kõik kirjatööd on jagatud nelja plokki, lähtudes kronoloogiast.

Ilmneb rida tähelepanuväärseid momente. 1933. aastal oli Tõnisson viimast korda riigivanemana täitevvõimu ees. Mitme ajaloolase arvates määrasid selle aasta arengud Eestis suuresti 1934. aasta sündmusi. Siiski on koostaja piirdunud 1933. aasta osas vaid kolme artikliga.

Tõnissoni ja Pätsi rivaliteedist on paljugi kirjutatud. 1930. aastate artiklitest ilmneb tõepoolest kriitika Pätsi osas. Küll aga näeme kahe kogumiku materjalidest ka üsna selgelt, et Tõnissoni kriitika ei muutunud üldjuhul isiklikuks. Selline tava on Eesti poliitikasse tulnud tunduvalt hiljem. Ning 1930. aastate algupoolel Tõnisson koguni korduvalt toetas Pätsi tegevust, näiteks algul 1934. aasta märtsipööret, aga ka võidupüha kehtestamist jm.

Vaikiva ajastu – mille surve all kannatas tugevasti ka Tõnisson – üks peaarhitekte oli jõuline Kaarel Eenpalu. Temast läheb Tõnisson peaaegu täiesti mööda. Nagu ta ei peakski vääriliseks midagi Eenpalu tegevusest arvata. Ehk osalt seetõttu, et 1920. aastatel hülgas toona veel Kaarel Einbund Jaan Tõnissoni ja tema Rahvaerakonna ning läks uutele poliitilistele jahimaadele. Ning Tõnisson koos teistega toetas 1920. aastate algul vähetuntud Einbundi edutamist riigikontrolöriks ja siseministriks.

Koostaja on mõlemad kogumikud varustanud peategelase elulooga. See ei jää liiga lühikeseks, nagu mõnel mõtteloo raamatul. Riigivanema “tõenäolise” hukkamise ajaks peab ta 1942. aastat. Ilmselt tuli 1942 kui Tõnissoni surma-aasta esimest korda trükisõnasse veel Eesti NSV ajal, 1988, mil ilmus raamat “Viktor Kingissepp. Teosed. 2 (1917–1918)”, kus lk 240 pakuti välja sellist aastat. Sel pole aga allikalist katet. 1990. aastatel püüti allikakriitiliselt võrrelda dokumente ja suulisi versioone suurmehe hukkumisest. Suurema tõenäosusega hukati Tõnisson koos mitme teise Eesti riigi- ja sõjandustegelasega siiski Tallinnas 1941. aasta juuli alguspäevil (-öödel).


Jaan Tõnisson

“Kõlblus ja rahvuslus”

Ilmamaa, 2010. 528 lk. Jaan Tõnisson. “Riigivanem”. Ilmamaa, 2011. 527 lk.