Jaan Undusk."'Quevedo"'.
Ma ei tahaks uskuda, et seda, möödunudsügisesel näidendivõistlusel esikohta jaganud tükki hakatakse pidama mittelavastatavaks, nagu juhtus Unduski eelmise teatritekstiga “Goodbye, Vienna”. Küll aga on seda ühelt poolt arhetüüpilist ja teiselt poolt meeletu süvenemisega kirjutatud lavalugu väga lihtne halvasti lavastada, sest autorile omaselt on lihtsuse, et mitte öelda kergluse all varjus terve maailm.
Kaks kanget vanameest on muidugi arhetüüpilised lavakujud. Vägikaikavedu poliitik Olivarese ja poeet Quevedo vahel täidab terve lavaruumi ja terve Hispaania. Samal ajal tundub mulle, et lihtsameelne oleks siin näha vaimu ja võimu tavalist konflikti, kus vaimu kiputakse alati õigustama ja õilistama; Unduski kangelased ja nende suhted üksteise ja maailmaga on keerulisemad, kui mingi banaalne skeem. Nad on lahutamatud nagu yin ja yang, üksteisest mingil kaadrist välja jääval põhjusel sõltuvad nagu kiikujad lihtsal lasteaiakiigel. Nad ei ole üheselt seletatavad, nende käitumises on psühhopatoloogiat, hispaanialiku hullust ja selle üldinimlikke koostisosi.
Aegajalt käivitub mingi matiundilik kõrvalpilk ja teksti ilmuvad iroonilised vihjed tulevikule, räägitakse Soomest, inglise keelest, punaste õhtute purpurist ja kaalikast.
Undusk on oma teksti luues mänguline ja vaba, näidendi keel elegantne ja kujundid vaimukad.
Kui “Goodbye, Vienna” tuli teha seksikomöödiaks Merle Palmistega peaosas (see õnnestus Tõnu Lensmendil Tartu Teatrilaboris minu arust suurepäraselt), siis mida tuleks teha “Quevedoga”? Liiga suur näidend, et lavastamata jätta.
Tõnu Kaalep
