Nokats. Sellele oli kirjutatud „Jean-Michel Basquiat“, kihvt. Või kuidas võtta. Kui läheks Kalamajas peole, oleks kihvtim kanda nokatsit „Paunküla Laadapäevad“, kuigi sihukest mul polnud. Kapuutsijakk ka, paks, uhutud, jahe oli. Kaks Primitivot kaasa: sellest peaks aitama. Ma niikuinii juua ei viitsinud, parem oli ringi sõita, nii et võtsin paar alkovaba õlut ka.

Need päevad olid mul ette nähtud oma oopuse kallal töötamiseks, kaks pereliiget oli edukalt ära Rootsi saadetud. Aga jaaniõhtu edenedes, mis teha, hakkasid ikkagi mingid neelud käima. Robustse elamuse ja rasvase šašlõki järele. Kes siis neid ei kaifiks, ja mind hakkas ka huvitama, mis tümakat praegu kuulatakse. Olin ses asjas maha jäänud, üheksakümnendate keskele, kus ma veel rahvaga eluvõitlust pidasin. Kui keegi oleks mul palunud nimetada mõni praegune tümakategija, polekski osanud. Roosa öötaevas ja rasvane, pooleldi kärsanud grillvorst purgiadžikaga – kelle jaoks guilty plea­sure, kelle jaoks inimõigus.


Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: