19.06.2009, 00:00
Jaanipäeval jääme koju!
Oma jaanipäeva-vestes kutsub Andrei Hvostov üles seksuaalsust tänavu täie vastutustundega ohjama.
“Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi...” laulis kunagi
ansambel Fix. Küllap korratakse seda laulu ka seekord raadios veel ja
veel. Rohus varitsevad puugid. Eriti ohtlikud isendid on end hüppevalmis
pannud Saare- ja Muhumaal. Sealsamas, kus ühe teise laulu kohaselt nooruke
kuldtärniga sõjamees püüab linalakk-neidu.
Võib-olla õnnestus mul lugejates tekitada kõhedust,
pannes nad kahtlema, kas ikka maksab seal kõrges rohus möllata.
Tuttav argentiinlanna, psühholoogiat õppinud inimene,
vaatleb juba aastaid meie jaanipidustusi. Tal on seda fenomeni keeruline
mõista. Enamasti on tema nähtud ja kaasa elatud jaanid olnud
vihmased ning külmad, aga pidu käib ikkagi. Pidu ponnistatakse
käima. Olen ükskord isegi tema uurivate silmade all viinud
grillahju räästa kaitsvasse varju ning üritanud seal
jaanipäeva tüüpilist menüüd küpsetada. Vihma
sadas ladinal, vihma oli tulnud terve päeva, aga vorstid tuli
sellegipoolest grillida.
Aia nurgas püüdis üks teine
naljamees lõket üles saada. See oli kohustus.
Kahju, et
kogu seda pulli ei näinud pealt Vello Vikerkaar. Mind oleks väga
huvitanud, milliseid teravmeelseid järeldusi oleks ta sellest
kõigest teinud.
Fernanda – nii on minu hea tuttava
nimi – võttis asja kokku sõnadega, et “eks te ootate
seda päeva kogu sügise, talve ja kevade, teades, kuidas see
traditsiooniliselt välja näeb, õigemini, peab välja
nägema (...just sellisel heinamaal peamegi pidu...), ja kui see päev
lõpuks saabub, täis külmasid vihmavalinguid, siis te lihtsalt
ei suuda enam ümber häälestuda. Panete aga programmi täiega
peale ja karglete lompides ringi, nii et muda pritsib kõrvuni.”
Tegelikult tahtis Areeni toimetaja Kalev mult lõbusat teksti.
Juhuslike suguühete hüppelisest kasvust ööl vastu 24.
juunit. Et kas see võiks mõjuda iibele soodsalt. Kui
mõjub, siis kas see poleks mitte päris tore.
Üks
minu tuttav õpetaja (mul on palju tuttavaid, kellest ma võingi
kirjutama jääda, nii et kannatage palun ära) on pealinna suures
koolis klassijuhataja. Ta kantseldab kuuendat klassi. Kuuenda klassi lapsed on
väga huvitatud seksist. Ajuti tundub, et see ongi ainus asi, millest nad
on huvitatud.
Igatahes klassi ajalehte toimetades tahtsid nad sinna
seksile ja muule sellisele pühendatud artiklit tekitada. Klassis tehti
küsitlus “millal on õige aeg kaotada
süütus?”. 46 protsenti klassist oli kindel, et õige aeg
on 14aastaselt. Kolmeprotsendine radikaalide rühm leidis, et õige
aeg on seda teha juba 13aastaselt. Silmanähtavalt erutunud peatoimetaja
käis asja uurimas ka klassijuhatajalt. Mitte süütuse kaotamise
õiget vanust, vaid eeltingimusi. “Millised tingimused peavad olema
täidetud, kui inimesed tahavad esimest korda seksida?” kõlas
küsimus. Õpetaja, elukogenud inimene, ei pidanud vastust pikalt
otsima. Õige vastus on järgmine: seksida on õige siis, kui
inimeste vahel on suur usaldus ja nad suudavad eelolevast suguaktist vabalt
rääkida ja seda arutada.
Jaanipäevaks kõrgeks
kasvab rohi ja siis linalakk-neiuga seal rohus... Stopp.
Esmalt
tuleb asjad läbi arutada. Jaanipäeval käivad asjad teadagi
spontaanselt (kondoomi pole kaasas), ent samas tuleb seda spontaansust kuidagi
ohjata.
Koguneme sellel müütilisel heinamaal ja hakkame
võimalikelt suguaktipartneritelt uurima, et kui läheb asjaks, ning
asja tulemuseks on teatud olukord, et mis siis edasi. Vastavalt sellele, kuidas
k
õlavad vastused, paneme sobivale inimesele lilleõie kõrva
taha ja õige aja saabudes tunneme ta selle tunnusmärgi järgi
ära.
Vahel ma mõtlen, et kuidas need asjad käisid
vanasti. Siis, kui esivanemad veel suitsutares elasid.
Meri
“Hõbevalges” on Saaremaa pulma kirjeldus, kus pruut pandi
kõhu peale pikali, tegelikult vist isegi uurakile, ja siis meessoost
pulmalised käisid talle oma member virilis’ega vastu kannikaid
löömas ja ütlemas “seda pead sina saama”.
Kõlab täitsa rajult, kolleeg Marko kirjutaks sellest ilmselt lausa
poeemi.
Luterlikud pastorid alates Russowist siunasid maarahva
kõlvatust raugematu jõuga. Eriti jõledate
kõlvatuste tegemise aeg olnud jaanipäev. Nii see
Põhjasõja järgne väljasuremiseoht ületatigi.
Tõenäoliselt suguakti osapooled eelnevaid
läbirääkimisi ikkagi ei pidanud.
Selline meetod meile
aga ei sobi.
Teate mis, jääge parem koju. Lugege raamatut
või tehke midagi muud. Selleks on küll vaja kodanikujulgust, aga
asi väärib katsetamist.