Sel puhul jagab oma mõtteid loomelinnaku asutaja Jaanus Juss.

Sport

Sportautoga ma ei sõida, aga sporti ma teen. Ujumine, ratas ja jooks näppavad mu nädalast mitu head tundi. Seda juba päris palju aastaid. Vastu saan neilt võimaluse vaimu puhata, pealekauba ka konkurentsivõimelise füüsilise vormi. Triatlon on uus golf.

Muusika

Mu ema on olnud tuletõrje­orkestri dirigent ja mängis trompetit, isa puhus trombooni ja tenorsarve. Mind nad aga lapsena muusikasse ei suunanud ega sundinud. Täidan seda lünka nüüd omapäi. Mulle meeldib kitarri tinistada. Siinkohal tänusõnad mu õpetajale. Aitäh, YouTube.

Raamat

Lugemise asemel ma enamasti kuulan neid. Põhjuse leiab ilmselt spordipunkti alt. Viimati avaldasid mulle muljet Hans Roslingu „Factfulness“, Michael Ovitzi „Who is Michael Ovitz?“ ja Nir Eyali „Hooked“. Roslingu „Faktitäius“ on ka eestikeelse paberraamatuna olemas. Palun lisada see kohustusliku kirjanduse nimekirja.

Linnaruum

Meeldiks, kui seda loodaks lähtuvalt inimesest. Nii, et konkursitöödele pandaks kõigepealt inimene keskpunkti ja siis tema ümber kavandataks keskkond, kus inimesel on hea olla. Virtuaalseid lapsi, koeri ja jalgrattaid pildile puistates saab kõik söödavaks teha. Pärast, kui betoonkastid valmis, ei saagi päris hästi aru, miks see laps seal tänaval seisma peaks või kuhu selle koeraga minna. Jääb üle ainult netifoorumites vaielda, kas rattur peaks sõitma kõnni- või sõiduteel. Ah, parem oleks, kui ta üldse ei sõidaks ja jääkski ainult müügipildile.