Jaanus Rohumaa: see ei ole Noor-Eesti lugu, see on lugu noorest Eestist
Kui tänapäevaseks või aktuaalseks etenduse temaatikat pead? Etenduses on iseenesest palju viiteid, mis ulatuvad ajaloost nüüdisaega. Samuti paralleele tänapäevaga, nagu kultuuri marginaliseerumine. Kas see ongi “Noor Eesti” peamine sõnum?
Kultuur ei marginaliseeru, vaid muutub, laieneb, areneb. Selles tekib erinevaid hoovusi, mis rohkemal või vähemal määral esile kerkivad ja mis mõnikord (tänapäeval muidugi järjest enam – turumajandus, raha sund, masu, internetiseerumine ja feissbuklus jne mõjutavad kõike ja kõiki) tunduvad labase ja väärituna. Aga – ka siurulased olid tollaste kaanonite järgi skandaalsed, amoraalsed ja nii edasi, kuid neis oli see miski, mis on siiani kõlama jäänud, palju mõjutanud ja andnud. Neis oli elujõudu.
Ma arvan, et kui see uus kultuur, mis peale tuleb, endas sarnast jõudu kannab, siis on see õige. Isegi, kui mina sellega nõus ei ole. Uuele tuleb võimalus anda. Kui miski kõnetab uut põlvkonda rohkem kui see kultuur, mida mina siin praegu kultuuriks pean, siis järelikult on ta kultuur.
Ainus, mida ma teha saan, on oma tõekspidamisi edasi anda ning püüda uut mõista ja aktsepteerida. Või – kui minus on nii palju jõudu ja ettevõtlikkust, et oma kultuuri propageerida ja minu meelest labase vastu võidelda, siis teen seda ka.
Kohati ei saanud ma aru, kas tegelasi karikeeritakse või mitte. Igatahes ei mõju nad mitte psühholoogiliste karakterite, vaid müütiliste kujudena. Mis on selle eesmärk?
Kindlasti on neis tegelastes, kes “Noores Eestis” tegutsevad, oma annus müütilisust – nende prototüübid ongi ju müüdid eesti kultuuriloost. Aga meie loo toimumisajal on nad noored inimesed oma soovide, kirgede ja ootustega. Nad on lihast ja luust inimesed, mängu- ja elurõõmsad, nad ei ela teadmisega, et saja aasta pärast on nende nimed kuldsete tähtedega ajalukku kirjutatud, et nende kujud kaunistavad Eestimaa eri paiku ja et nad sellepärast peavad respektaablid välja nägema ja oma seisusele vastavalt käituma. Nad võivad loota, et nii läheb, ja selles lootuses tegutseda, aga selles tegutsemises on noortele kukkedele omast uljust ja kutsikalikku mängurõõmu. Nad tahavad ennast nähtavaks ja kuuldavaks teha ja leiutavad selleks viisi, mis tollel hetkel võimalik. See, et tehtavast saab legend, on juba tuleviku teema.
Millest etendusel säärane pealkiri? Kohe alguses tuleb ju välja, et see ei ole Noor-Eesti lugu, vaid üks hoopis teine lugu. Kas eesmärk on vaatajat natuke raputada või osutada meelega eestlastele vahel nii omasele minevikuihalusele?
Tõepoolest, see ei ole Noor-Eesti lugu, see on lugu noorest Eestist – kirjutame lavastuse pealkirjagi ju ilma sidekriipsuta. Meie lugu saab küll alguse sellest, et üks seltskond noori kirjandusinimesi otsustab taastada sõjaaegadel soiku jäänud Noor-Eesti, aga see, mis välja tuleb, on hoopis midagi uut ja ehk uhkematki.
“Noor Eesti” pealkirjana viitab just sellele loomingulisele jõule, mis aeg-ajalt ikka süttib ja loob midagi suurt ja mõjurikast, millest hiljem aastakümneid räägitakse. Aga kummardus Noor-Eestile ja sõnamäng on selles pealkirjas ka. Samuti toimub tegevus Eesti riigi sünni eel.
Etenduse lõpp loob lausa deterministliku vaate Eesti ajaloole – kõik pidigi minema nii, nagu läks, nii heas kui halvas. Sellele näib viitavat ka väike Uku, kes tuleb rääkima prohvet Jeremiast, kes teadupärast elas ajal, mil Uus-Babüloonia kuningas Nebukadnetsar II vallutas Iisraeli – minu meelest üsna ühene paralleel Eesti saatusega 1939/40. Mis selle sõnum on, või saan ma millestki üldse valesti aru?
Ma ei tahaks seda Uku asja lahti seletada. Nagu ka Laikmaa ja Aadama oma. See on saladus.
