Kunagist profisurfarit kisub taas mere äärde, ainult et nüüd juba tuntud muusikuna. Tema album kõlab nagu päev rannas – täis päikest, soojust ja laisalt kallast embavate lainete gruuvi. Jacki peas elab palju rahvast. Sinna mahuvad Ben Harper ja Beck, Pavement ja Sugar Ray, G. Love ja Sublime, Mountain Goats jne, jne. Ning aeg-ajalt kostab nende kõnekõminat Jackile kuuluvasse ruumi, kus ta oma muusikat salvestab.

Kuigi iga laul eraldi võetuna omab individuaalsust ja eripära, meenutab album mulle üht tegelast Woody Alleni filmist “Deconstructing Harry”. Mel (Robin Williams) on näitleja, kellega juhtub ühel päeval võtteplatsil kummaline lugu – ta läheb “fookusest välja”. Kogu stseen ja kaasnäitlejad omavad selgeid piirjooni, aga Mel on ähmane, filmida võimatu. Jõuab mees koju – ikka ähmane.

Häguseks kipub minu jaoks jääma ka see album. Iga laul sel albumil on hoolikalt lihvitud, nagu lainete poolt poleeritud merekivike – meeldivalt sile, mõnus kätte võtta ja peos hoida. Ent tervikuna on plaadilt raske leida meeldejäävat konarust, mis mällu salvestuks. Seda võib autos päevade viisi käiata – iga minut on mõnus, iga kuulamistsükkel nagu esmakordne kohtumine. Sügav Elamus on juba teine teema. 6