“Mälestused”
Tõlkinud Helva
Payet. Olion, 2008. 463 lk.
Delors’i mälestuste
sissejuhatuses on lause: “Oma südames talletas ta talupoja
põhilise arusaama: ära oota abi riigilt ega taevalt.”
Delors ei ole mõni Pariisi kehkadivei. Maarahva (prantsuse) poja
mälestused maarahva (eesti) keelde tõlgituna on tres bien. Aga
ärge oodake sealt õpetust, millal on õige aeg midagi maha
külvata. Moodsate aegade maarahvas tegeleb hoopis kõrgemate
mateeriatega kui kaal ja porgand. Delors on ainus inimene, kes on olnud kaks
korda Euroopa Komisjoni esimees. Tema muutis Euroopa Ühenduse Euroopa
Liiduks. Tema on Maastrichti Lepingu isa.
Kõlab
hirmuäratavalt? Ära ehmu, lugeja.
Raamatu käsitlemine
ei olegi nii keeruline. Tõsi, lõpus puudub märksõnade
register. Kuid maamehe kannatust appi võttes saab hakkama küll.
Tekst on koostatud intervjuuna; seega pole muud, kui lapata läbi umbes 400
lehekülge teksti, otsides küsimusi, millele te poliitikast huvituva
inimesena tahaksite leida vastuse. Natuke kannatust ja tulevad ka pärlid.
Siinkirjutaja muutus erksaks 130. leheküljel, kus
kirjeldatakse 1979.–80. aasta kriisi. Möönan, et see huvi on
põhjustatud päevakajalistest sündmustest. Järgmine kord
laienes pupill 142. leheküljel, kus on juttu frangi devalveerimisest 81.
aastal. Jah, ka see on päevakajalisusel prostitueeriv teema.
Tõeline kompu saabub siiski 165.leheküljel, kus esitatakse
küsimus: “Mis seisus oli Euroopa Ühendus siis, kui te komisjoni
juhtimise üle võtsite?” Ma ei ole europede, aga ajaloopede
olen ma natuke küll. Selle küsimusega minu jaoks see raamat algabki.
Enne seda oli kogu jutt Prantsusmaa-keskne ja nii kõrgetasemeline, et
seda suudab nautida vaid see käputäis, kes on suutnud end läbi
närida Institut d’Études Politiques de Paris’
doktoriõppest.
Ent lihtrahvast. Kõik ajakirjanikud,
kes tahavad pressikonverentsil mõnda eurobürokraati peedistada,
võiks Delors’i teost alates 165. leheküljest alates
lehitseda. Hariv ja valgustav. Maksta selle eest 301 eeku pole sugugi
liiast.
