2005. aastal Eestitki väisanud Norra bänd on pärast viieaastast pausi kasvanud üheksa­liikmeliseks ja segab uuel plaadil ­moodsa jazz’iga rohkem proge-rock’i ja elektroonikat kui viimasel, “What We Must”-albumil, kus jazz’i maitsestasid post-rock’likud meeleolud. Pärast lühikest sissejuhatust sõprusbändilt The Thing tulev nimilugu veenab mahlaka saundi ja kaasakiskuva meloodiaga kiiresti, et bänd on jätkuvalt heas vormis, ja seab ­ootused ülejäänud albumi suhtes kõrgele. Plaat edenebki ühtlaselt tiheda helikoega ja hästi pinget hoides, hoidudes seejuures eputamast multiinstrumentalistidest liikmete kahtlemata virtuoosse mänguoskusega. Plaadi üheksale eripalgelisele palale on ühine väljapeetud tasakaal paljude instrumentide vahel – kuigi siin-seal tõusevad esile gruuvi ja polürütmika vahel balansseerivad trummid (Martin Horntveth), ei kuule siin jazz’is tavalisi soolosid ega klassikalises mõttes improvisatsiooni. Lisaks nimiloole on albumi kõrghetkedeks minimalistliku vibrafonikäiguga hüpnootiline “Toccata”, (põnevus)filmilik “Music! Dance! Drama!” ja “Touch of Evil” – käteplaksude ja kopterihelidega lõpulugu. Jaga Jazzisti tugevaimaks küljeks võibki pidada leidlikkust aastakümnete vältel paljude poolt läbiproovitud “intellektuaalsete muusikastiilide” segamisel, jäädes seejuures värskeks ja tugevalt omanäoliseks ning mõjudes alati lihtsalt ja loomulikult, isegi popilt. 8