17.05.2007, 00:00
Jah, härra Wobble
“Tänapäeva publikul pole vaja eelmängu ega suudlemist – nad tahavad kohe panema hakata!”;teatab superbassist Jah Wobble teda küsitlenud Erik Mornale.
“TÜHJUS MEELDIB MULLE, ja ERITI MUUSIKAS”: Multižanriline dub-sõdur Jah Wobble kuulaks ideaalis ainult vaikust. GRAHAM JEPSON
Meil on kõrvad lukus. Minul tavaline lennuki
maandumise järgne jama, Johnil aga kerge põletikuhoog. “Mul
on üks kõrv täiesti kurt,” ütleb John läbi
telefoni minu poolkurdi kõrva sisse. “Kas me saame teha intervjuu
kahe tunni pärast?”
Muidugi saame. Ja ajaloo huvides isegi peame nii tegema. Sest muidu tekitaksin ma Johnile kogemata uue nime. Just nagu Sex Pistolsi dekoratiivbassist Sid Vicious, kes 20 aastat tagasi sõi erinevaid kemikaale, kaotas kõnevõime ning ütles ühele reporterile oma sõbra John Wardle’i nimeks “Dzhaa Voobl”. Ehk siis Jah Wobble.
Kes on Jah Wobble? Ta on üks Ida-Londonis üles kasvanud pätt, kes sattus alati kokku kõige hullemate kaakidega, kuulas linna peal bluebeat’i (ehk reggae’t), kuulas kodus suvalisi Egiptuse raadiojaamu ja kolis 16aastasena mitmesugustesse skvottidesse, kus, täiesti kogemata ja ilma tema teadmata, sündis punk-rock.
Nende kambas oli kolm Johni. John Wardle (Jah Wobble), John Ritchie (Sid Vicious) ja John Lydon (Johnny Rotten). Ühel kenal päeval leidis Jah oma toanaabri Viciouse lähedalt basskitarri ning hakkas seda plõnnima. Vicious, kes oma elu lõpuni ei suutnud bassimängimise nooblit kunsti selgeks õppida, ütles selle plõnnimise peale: “See on sitt.”
Hea algus!
Edasi kulges Wobble’i rada läbi PILi kahe esimese legendaarse albumi ning põgusa supergrupikatsetuse (“Snake Charmer” koos Ollie Marlandi, Jaki Liebezeiti, Holger Czukay, The Edge’i ja François Kevorkianiga) otse soolokarjääri, kus tema tuntumateks koosseisudeks olid Human Condition ja Invaders Of The Heart.
Jah Wobble on siiani ülimalt töökas mees. Tema kõige uuem album kannab nime “Heart And Soul”. See kõlab põnevalt nagu Wobble’i asjad ikka – eksootilised rütmid ja helid kogu maailmast, saateks pealiku toorevõitu, kuid südamlik kraaksumine ning kõige all müdisemas jäme bassimonstrum.
Niisiis helistame kahe tunni pärast.
Sa oled Londoni East Endi kutt, miks sa kolisid Manchesteri kanti?
Mu naine on sealt pärit, mu pere on seal. Ja mulle meeldib jalutada. Siin on väga mõnus jalutada, väga kena maakoht. Ning siit pole ka palju maad Londonisse – kaks tundi rongiga. Käin Londonis korra või paar kuus.
Muide, ma kohtusin oma naisega 1993 jaanipäeval Soomes, kus ma esinesin. Ta on hiinlanna, kuid kolis noorena Inglismaale. Ta on muusik ja mängis samal festivalil.
Miks just basskitarr?
Armusin sellesse pilli samal hetkel, kui kuulsin plaadilt esimest korda madalat bassiheli. See võrgutas mind ära, sellel oli mulle füüsiline mõju. Mingis mõttes valis basskitarr mind – mitte vastupidi. Nii et mul polnud valikut, ma pidin seda mängima hakkama.
Vanadest bassimeestest meeldivad mulle väga paljud. Robbie Shakespeare... Tšehh nimega Miroslav Vitous, kes mängis Weather Reportis... Neid oli väga palju. Tänapäeval on häid bassimängijaid vähem. Võib-olla sellepärast, et tänapäeval on üldse vähem inimesi, kes bassi mängiks.
Minu lemmik Jah Wobble’i pala on “Bomba”, aga mitte originaal, vaid hoopis Andrew Weatheralli remiks. Kas sulle meeldivad remiksid?
Üldiselt jah. Mulle meeldib muusika dekonstrueerimine. Ja mulle meeldib, kui laulud on tühjad, ning remiksid kipuvad olema tühjemad kui originaalid – pillide vahel on rohkem ruumi, bass tõuseb esile. Ja nii edasi. Tühjus meeldib mulle igal pool, kuid eriti muusikas.
Sedasi võib ju lõpuks jõuda täieliku vaikuseni...
Jah, kuid see on ju hea. Ma kuulan väga palju vaikust. Mida vanemaks saan, seda rohkem ma seda soovin. Ideaalis oleks kõikjal vaikus.
Aga sina tegeled ju helide lindistamisega, müra tekitamisega?
Mulle meeldib toota helisid, millel on eesmärk. Muusika peaks gruuvima ja hingama, kuid vaikus on muusika süda. Mulle meeldib aktiivne vaikus, teadlik vaikus.
Hea on lasta oma meeltel puhata, meeled täiesti välja lülitada. Sest praegu valitseb meil Paabeli segadus. Meil on internet, mis on täis informatsiooni, kuid kus on väga vähe tarkust. Üha vähem ja vähem inimesi loeb ajalehti... Aga ma ei veeda unetuid öid selle peale mõeldes. Asjad on lihtsalt selliseks arenenud, nii et lepime sellega.
Paljud ei kuula enam muusikat ka, lihtsalt kuulevad midagi taustaks...
Jah. Juba Stockhausen ütles omal ajal, et muusikast saab osa elustiilist – samasugune tarbekaup nagu näiteks riided. Pärast 30 aastat vabaturumajandust asjad lihtsalt lähevad nii. Mind ei pane see imestama, ma teadsin juba 20aastasena, et niiviisi läheb.
Nii noorelt?
Jah. Kui Thatcher sai tüüri juurde, kehtestati mammona reeglid. Igale asjale pandi hinnalipik, isegi riigiraudteele, isegi inimestele. Igaühele sisendati, et ta peab olema võitja. Algas kultuuri suur lahtiharutamine – nagu harutataks lahti imekena vaipa. See oli väga sarnane selle süsteemiga, mis oli teil Nõukogude Liidus – mõlemad püsisid hirmu najal. Kuid mida vähem on ühiskonnas kaastunnet, seda vähem on see tsiviliseeritud. Tsiviliseeritus on minu mõistes hirmu puudumine, kuid praegu on meil liiga palju hirmu.
Vahepeal teenisid sa elatist taksojuhi ning metroorongi juhina. Kumb rohkem meeldis?
Mõlemad olid omamoodi head. Öösiti taksoga risti-rästi mööda linna uhada oli fantastiline! Ma olen inimene, kes langeb kergesti sõltuvusse, nii et võtsin seda tööd õhinaga. Põhiliselt sõidutasin prostituute – nad olid kõige viisakamad kliendid, alati hästi aupaklikud. Kõige vastikumad kliendid olid valgekraed – eriti need, kes töötasid panganduses ja riigiametites, need olid alati väga ülbed.
Aga metroo oli väga veider paik, selline kafkalik maailm. Kui esimest korda rongi juhtisin ja nägin seda lõputut tunnelit nende roheliste tulesähvakatega, mõtlesin vaimustusega: “Mida kuradit ma siin teen!?”
Kuid ma ei jätnud kunagi muusikat. Kui olin metroos töötanud ühe aasta, öeldi mulle järsku: “Nii. Sa PEAD kahe nädala pärast võtma kuu aega puhkust!” Tol ajal oli õnneks veel võimalik organiseerida kahe nädalaga turnee, nii et leppisin esinemiskohad kokku, tegin bändiga proovi ning läksin tuurile.
Kas sul lubati rongikabiinis muusikat kuulata?
Ei, kuid ma kuulasin ikka. Tol ajal meeldisid mulle kaks muusikut. Üks oli see albiinomees Salif Keita, kes oli just teinud fantastilise albumi. Ja teine – usu või mitte – Bryan Ferry. Minu meelest oli tal paar väga head sooloalbumit, väga nutikalt kokku pandud laulud.
Sinu kontsert meenutab natuke organiseeritud kaost. Kas sa üldse paned tähele, mida hullu teised bändikutid su selja taga kokku keedavad?
Planeerime ette nii vähe kui võimalik. Iga kontsert peab olema uus, me ei õpi lugusid pähe. Kui sama asi korduks õhtust õhtusse, oleks see surnud asi. Meil pole kunagi olnud ettemä& amp; amp; auml;ratud lugude järjekorda. Vahel pole meil isegi lugusid, improviseerime kohapeal. Võtame lood koost lahti, vahetame osad ära, muudame tempot. Ja nii edasi.
Oled sa näinud hiina tsirkust? Need tegelased viivad oma etendused ikka viimase piiri peale. Miski pole seal vähimalgi moel turvaline, see on läbinisti ohtlik ja erutav vaatepilt. Vaatad, suu ammuli, ja mõtled: “See kutt saab ju kohe surma!”
Sulle ei ütle juba aastaid mitte keegi, mida sa pead tegema, sest sul on oma plaadifirma...
Jah, ja see on fantastiline! See on parim asi, mis ma kunagi teinud olen. Asutasin oma firma 1996 ja tol ajal rääkisid kõik, et olen teinud oma elu suurima vea. Sest tollal oli meil veel muusikatööstus, sul oli võimalus saada lepinguid ja avansiraha... Kuid ma hakkasin ühel hetkel nii suures koguses muusikat tootma, et mul oli vaja eraldi väljundit.
Kõige halvem on oma firma puhul hakata muretsema, kas su plaadid müüvad. Selle asja peale ei tohi isegi natukene mõelda. Nii et ma ei mõelnudki. Ja siin ma nüüd olen. Kohe kui tekib uus idee, hakkan lindistama ja tulemuseks on muusika, millel on mõte.
Kas üksi stuudios olles on raskem tunnet kätte saada – publikut ju pole?
Ma ei tunne end kunagi üksinda, ma tunnetan hingi enda ümber ruumis. Tunnen endiselt seda põnevust, seda, kuidas kuklakarvad püsti tõusevad – just nagu astuksin rahva ette lavale.
Kontsertidel käitun ma väga teadlikult. Ma ei tule sinna inimesi tüütama. Ma tahan, et nad muuviksid ja gruuviksid.
Kuid viimastel aastatel, pärast seda reiviajastut, on publik, eriti just klubides, muutunud kannatamatuks. Neid pole võimalik aeglaselt muusika sisse meelitada, kogu aeg peab olema volüüm põhjas ja trummid täiskäigul. Lavale tulles pead tegema umbes nagu (karjub torru) OI, et nende tähelepanu võita. Kümme aastat tagasi võisin alustada kontserti kena maheda introga ja lasta siis kogu asjal vaikselt areneda, kuid enam mitte. Tänapäeva publikul pole vaja mingit eelmängu ega suudlemist – nad tahavad kohe panema hakata! They want the money shot!*
Kas sa kuulad oma muusikat?
Ma kuulan igat oma uut plaati täie andumusega kaks nädalat pärast ilmumist. Ja siis panen ta kõrvale ning naudin seda järgmine kord võib-olla kümne aasta pärast. Näiteks PiLi “Metal Boxi” kuulasin uuesti alles aasta-poolteist tagasi – vahepeal oli 25aastane paus! Asi oli selles, et üks kutt pani kokku PILi-teemalist raamatut ja ma vastasin mõnele tema küsimusele. Ja siis ma ehmusin, et mida kuradit ma talle räägin, ma ju ei mäletagi, kuidas see muusika kõlas!
Muidugi saame. Ja ajaloo huvides isegi peame nii tegema. Sest muidu tekitaksin ma Johnile kogemata uue nime. Just nagu Sex Pistolsi dekoratiivbassist Sid Vicious, kes 20 aastat tagasi sõi erinevaid kemikaale, kaotas kõnevõime ning ütles ühele reporterile oma sõbra John Wardle’i nimeks “Dzhaa Voobl”. Ehk siis Jah Wobble.
Kes on Jah Wobble? Ta on üks Ida-Londonis üles kasvanud pätt, kes sattus alati kokku kõige hullemate kaakidega, kuulas linna peal bluebeat’i (ehk reggae’t), kuulas kodus suvalisi Egiptuse raadiojaamu ja kolis 16aastasena mitmesugustesse skvottidesse, kus, täiesti kogemata ja ilma tema teadmata, sündis punk-rock.
Nende kambas oli kolm Johni. John Wardle (Jah Wobble), John Ritchie (Sid Vicious) ja John Lydon (Johnny Rotten). Ühel kenal päeval leidis Jah oma toanaabri Viciouse lähedalt basskitarri ning hakkas seda plõnnima. Vicious, kes oma elu lõpuni ei suutnud bassimängimise nooblit kunsti selgeks õppida, ütles selle plõnnimise peale: “See on sitt.”
Hea algus!
Edasi kulges Wobble’i rada läbi PILi kahe esimese legendaarse albumi ning põgusa supergrupikatsetuse (“Snake Charmer” koos Ollie Marlandi, Jaki Liebezeiti, Holger Czukay, The Edge’i ja François Kevorkianiga) otse soolokarjääri, kus tema tuntumateks koosseisudeks olid Human Condition ja Invaders Of The Heart.
Jah Wobble on siiani ülimalt töökas mees. Tema kõige uuem album kannab nime “Heart And Soul”. See kõlab põnevalt nagu Wobble’i asjad ikka – eksootilised rütmid ja helid kogu maailmast, saateks pealiku toorevõitu, kuid südamlik kraaksumine ning kõige all müdisemas jäme bassimonstrum.
Niisiis helistame kahe tunni pärast.
Sa oled Londoni East Endi kutt, miks sa kolisid Manchesteri kanti?
Mu naine on sealt pärit, mu pere on seal. Ja mulle meeldib jalutada. Siin on väga mõnus jalutada, väga kena maakoht. Ning siit pole ka palju maad Londonisse – kaks tundi rongiga. Käin Londonis korra või paar kuus.
Muide, ma kohtusin oma naisega 1993 jaanipäeval Soomes, kus ma esinesin. Ta on hiinlanna, kuid kolis noorena Inglismaale. Ta on muusik ja mängis samal festivalil.
Miks just basskitarr?
Armusin sellesse pilli samal hetkel, kui kuulsin plaadilt esimest korda madalat bassiheli. See võrgutas mind ära, sellel oli mulle füüsiline mõju. Mingis mõttes valis basskitarr mind – mitte vastupidi. Nii et mul polnud valikut, ma pidin seda mängima hakkama.
Vanadest bassimeestest meeldivad mulle väga paljud. Robbie Shakespeare... Tšehh nimega Miroslav Vitous, kes mängis Weather Reportis... Neid oli väga palju. Tänapäeval on häid bassimängijaid vähem. Võib-olla sellepärast, et tänapäeval on üldse vähem inimesi, kes bassi mängiks.
Minu lemmik Jah Wobble’i pala on “Bomba”, aga mitte originaal, vaid hoopis Andrew Weatheralli remiks. Kas sulle meeldivad remiksid?
Üldiselt jah. Mulle meeldib muusika dekonstrueerimine. Ja mulle meeldib, kui laulud on tühjad, ning remiksid kipuvad olema tühjemad kui originaalid – pillide vahel on rohkem ruumi, bass tõuseb esile. Ja nii edasi. Tühjus meeldib mulle igal pool, kuid eriti muusikas.
Sedasi võib ju lõpuks jõuda täieliku vaikuseni...
Jah, kuid see on ju hea. Ma kuulan väga palju vaikust. Mida vanemaks saan, seda rohkem ma seda soovin. Ideaalis oleks kõikjal vaikus.
Aga sina tegeled ju helide lindistamisega, müra tekitamisega?
Mulle meeldib toota helisid, millel on eesmärk. Muusika peaks gruuvima ja hingama, kuid vaikus on muusika süda. Mulle meeldib aktiivne vaikus, teadlik vaikus.
Hea on lasta oma meeltel puhata, meeled täiesti välja lülitada. Sest praegu valitseb meil Paabeli segadus. Meil on internet, mis on täis informatsiooni, kuid kus on väga vähe tarkust. Üha vähem ja vähem inimesi loeb ajalehti... Aga ma ei veeda unetuid öid selle peale mõeldes. Asjad on lihtsalt selliseks arenenud, nii et lepime sellega.
Paljud ei kuula enam muusikat ka, lihtsalt kuulevad midagi taustaks...
Jah. Juba Stockhausen ütles omal ajal, et muusikast saab osa elustiilist – samasugune tarbekaup nagu näiteks riided. Pärast 30 aastat vabaturumajandust asjad lihtsalt lähevad nii. Mind ei pane see imestama, ma teadsin juba 20aastasena, et niiviisi läheb.
Nii noorelt?
Jah. Kui Thatcher sai tüüri juurde, kehtestati mammona reeglid. Igale asjale pandi hinnalipik, isegi riigiraudteele, isegi inimestele. Igaühele sisendati, et ta peab olema võitja. Algas kultuuri suur lahtiharutamine – nagu harutataks lahti imekena vaipa. See oli väga sarnane selle süsteemiga, mis oli teil Nõukogude Liidus – mõlemad püsisid hirmu najal. Kuid mida vähem on ühiskonnas kaastunnet, seda vähem on see tsiviliseeritud. Tsiviliseeritus on minu mõistes hirmu puudumine, kuid praegu on meil liiga palju hirmu.
Vahepeal teenisid sa elatist taksojuhi ning metroorongi juhina. Kumb rohkem meeldis?
Mõlemad olid omamoodi head. Öösiti taksoga risti-rästi mööda linna uhada oli fantastiline! Ma olen inimene, kes langeb kergesti sõltuvusse, nii et võtsin seda tööd õhinaga. Põhiliselt sõidutasin prostituute – nad olid kõige viisakamad kliendid, alati hästi aupaklikud. Kõige vastikumad kliendid olid valgekraed – eriti need, kes töötasid panganduses ja riigiametites, need olid alati väga ülbed.
Aga metroo oli väga veider paik, selline kafkalik maailm. Kui esimest korda rongi juhtisin ja nägin seda lõputut tunnelit nende roheliste tulesähvakatega, mõtlesin vaimustusega: “Mida kuradit ma siin teen!?”
Kuid ma ei jätnud kunagi muusikat. Kui olin metroos töötanud ühe aasta, öeldi mulle järsku: “Nii. Sa PEAD kahe nädala pärast võtma kuu aega puhkust!” Tol ajal oli õnneks veel võimalik organiseerida kahe nädalaga turnee, nii et leppisin esinemiskohad kokku, tegin bändiga proovi ning läksin tuurile.
Kas sul lubati rongikabiinis muusikat kuulata?
Ei, kuid ma kuulasin ikka. Tol ajal meeldisid mulle kaks muusikut. Üks oli see albiinomees Salif Keita, kes oli just teinud fantastilise albumi. Ja teine – usu või mitte – Bryan Ferry. Minu meelest oli tal paar väga head sooloalbumit, väga nutikalt kokku pandud laulud.
Sinu kontsert meenutab natuke organiseeritud kaost. Kas sa üldse paned tähele, mida hullu teised bändikutid su selja taga kokku keedavad?
Planeerime ette nii vähe kui võimalik. Iga kontsert peab olema uus, me ei õpi lugusid pähe. Kui sama asi korduks õhtust õhtusse, oleks see surnud asi. Meil pole kunagi olnud ettemä& amp; amp; auml;ratud lugude järjekorda. Vahel pole meil isegi lugusid, improviseerime kohapeal. Võtame lood koost lahti, vahetame osad ära, muudame tempot. Ja nii edasi.
Oled sa näinud hiina tsirkust? Need tegelased viivad oma etendused ikka viimase piiri peale. Miski pole seal vähimalgi moel turvaline, see on läbinisti ohtlik ja erutav vaatepilt. Vaatad, suu ammuli, ja mõtled: “See kutt saab ju kohe surma!”
Sulle ei ütle juba aastaid mitte keegi, mida sa pead tegema, sest sul on oma plaadifirma...
Jah, ja see on fantastiline! See on parim asi, mis ma kunagi teinud olen. Asutasin oma firma 1996 ja tol ajal rääkisid kõik, et olen teinud oma elu suurima vea. Sest tollal oli meil veel muusikatööstus, sul oli võimalus saada lepinguid ja avansiraha... Kuid ma hakkasin ühel hetkel nii suures koguses muusikat tootma, et mul oli vaja eraldi väljundit.
Kõige halvem on oma firma puhul hakata muretsema, kas su plaadid müüvad. Selle asja peale ei tohi isegi natukene mõelda. Nii et ma ei mõelnudki. Ja siin ma nüüd olen. Kohe kui tekib uus idee, hakkan lindistama ja tulemuseks on muusika, millel on mõte.
Kas üksi stuudios olles on raskem tunnet kätte saada – publikut ju pole?
Ma ei tunne end kunagi üksinda, ma tunnetan hingi enda ümber ruumis. Tunnen endiselt seda põnevust, seda, kuidas kuklakarvad püsti tõusevad – just nagu astuksin rahva ette lavale.
Kontsertidel käitun ma väga teadlikult. Ma ei tule sinna inimesi tüütama. Ma tahan, et nad muuviksid ja gruuviksid.
Kuid viimastel aastatel, pärast seda reiviajastut, on publik, eriti just klubides, muutunud kannatamatuks. Neid pole võimalik aeglaselt muusika sisse meelitada, kogu aeg peab olema volüüm põhjas ja trummid täiskäigul. Lavale tulles pead tegema umbes nagu (karjub torru) OI, et nende tähelepanu võita. Kümme aastat tagasi võisin alustada kontserti kena maheda introga ja lasta siis kogu asjal vaikselt areneda, kuid enam mitte. Tänapäeva publikul pole vaja mingit eelmängu ega suudlemist – nad tahavad kohe panema hakata! They want the money shot!*
Kas sa kuulad oma muusikat?
Ma kuulan igat oma uut plaati täie andumusega kaks nädalat pärast ilmumist. Ja siis panen ta kõrvale ning naudin seda järgmine kord võib-olla kümne aasta pärast. Näiteks PiLi “Metal Boxi” kuulasin uuesti alles aasta-poolteist tagasi – vahepeal oli 25aastane paus! Asi oli selles, et üks kutt pani kokku PILi-teemalist raamatut ja ma vastasin mõnele tema küsimusele. Ja siis ma ehmusin, et mida kuradit ma talle räägin, ma ju ei mäletagi, kuidas see muusika kõlas!
Mis on su lemmik-poplaul hetkel?
On üks naljakas tantsulugu, kus on koledad süntesaatoripasunad ja lauldakse 80ndatest... Calvin Harris? Panen kirja. Ja siis see – kuula... (torust kostab Alex Gaudino ja Crystal Watersi “Destination Calabria”)... fantastiline! Selle video ajab mind hulluks! Siis see valge näoga tüdruk, kellel hiljuti oli suur hitt koos ühe hästi pika DJga, Sophie-Ellis Bextor. Tema uus lugu pole muidugi miskit erilist, kuid refräänis toimub vokaaliga midagi mõnusalt veidrat, mis mulle täitsa meeldis.
Ma kuulangi peamiselt pop- ja tantsumuusikat. Ning briti räppi – see on hästi toores ja omamoodi huvitav.
Rock-muusikat ma tavaliselt väldin. Ma olin ju PiLis! Meil oli selline naljaga pooleks manifest, et me vihkame rock’i ja soovime, et rock oleks surnud. Ainus, kes mulle meeldis, oli The Who. “Quadrophenia” on üks m u kõigi aegade lemmikalbumitest.
Mulle antakse pidevalt nõu, et ma pean nägema seda või teist uut bändi, aga ma ei kuule seal midagi, mida ma poleks ise palju paremini juba ära teinud. Ausalt! Ja pole ka ime. Klassikalise muusika kuldne periood oli Mozarti ajal, eks? Just siis sai kuulda tõesti fantastilist klassikat. Rock’i ja souli jaoks olid kuldsed ajad 60–70ndatel. Noored bändid mängivad vanade reeglite järgi ja ükski neist ei ole sama hea kui The Who.
Sul on MySpace’is 0 sõpra ja sa teatad seal, et sa ei soovi neid ka. Miks?
Keegi tegi MySpace’i minunimelise lehekülje. Tal oli seal väga palju sõpru, ta oli palju edukam kui mina! Me saime temaga kokku ja mina, kes ma põhimõtteliselt vihkan MySpace’i, ütlesin talle, et lõpeta see asi ära, anna mulle mu nimi tagasi ja ma luban, et ma alistun MySpace’ile.
Nüüd on mul seal siis lehekülg. Mille alguses on viisakalt kirjas, et me ei soovi mingeid “sõpru”. Sõber on minu jaoks inimene, kellega ma joon teed, jagan leivatükki, aitan, kui ta hädas on – selline on sõber.
Kuid ma ei imesta, miks bändidele MySpace meeldib. Nende jaoks on see ju isereguleeruv kontaktide andmebaas – nii suure baasi kogumiseks kulus varem sadu tuhandeid naelu – seal on see aga tasuta! But I don’t give a fuck. Minu meelest on see lapsik.
Palju sul päriselus sõpru on?
Hetkel umbes pool tosinat.
Mu esimene parim sõber oli pangaröövel. Ronnie oli ta nimi. Ta sattus oma tegudega telekasse, “Crimewatchi”, ja pärast seda hakkas korralikuks. Viimati, kui teda aastaid tagasi nägin, elas ta tänaval. Ma hakkasin nutma, kui teda nägin. Ronnie oli muide mees, kes kinkis mulle mu esimese basskitarri. Ma ei mäletagi, kas ta oli selle varastanud või käisime koos poes ostmas.
Ja järgmisel nädalal korraldab teine sõber, kes hakkas usklikuks ja kadus vahepeal aastakümneteks ära, suure sõprade kokkutuleku. Mu vanadel semudel on praeguseks kõigil legaalsed töökohad. Osa tegutsevad juveeliäris, mitmed sõidavad taksot. Tead – olla Londonis musta takso juht on fantastika! Nad küll keelduvad seda üles tunnistamast, aga musta takso juht Londonis teenib rohkem kui arst!
* money shot – filmitööstuse terminoloogias teatav pauk, millega tavaliselt lõpevad pornofilmide stseenid.
