Filmide heliribad on nagu vana kooli ülemteenrid – nad kas toetavad või tüütavad; mõni on märkamatu, teine kehastab valduste hingust ja südametunnistust; mõni on ülipüüdlik ja lausa iivel­duseni lipitsev, teine vagur, kuid tuntavalt pakatab üleolekust külaliste suhtes. Aga mõni lihtsalt sisendab kogu olekuga esimesest hetkest: härrad tulevad, lähevad või olelevad, aga pärisperemees olen mina.
« Avalehele 0 Kommentaari