Jakobsoni komisjon Augeiase tallis
Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvaheline Komisjon, esimehe järgi tuntud kui Max Jakobsoni komisjon, avaldas hiljuti oma raportid. Kaante vahele on surutud 1337 lehekülge (koos indeksiga, aga ilma eessõnata).
Seda mahukat teost tuleks tutvustada pikema artikliseeriaga, keskendudes teatud perioodidele või sündmustele. Olen siinkohal valinud Saksa okupatsiooni 1941–1944, huvipunktiga eestlased vis-à-vis natslikud kuriteod. Põhjusi on selleks kaks: esiteks kutsuti Jakobsoni komisjon Lennart Meri egiidi all ellu just selleks, et leida vastused üheksakümnendatel aastatel esitatud väitele eesti rahva seotusest natslike kuritegudega. Mäletatavasti kõlas süüdistus rahvusvaheliste juudiorganisatsioonide ning end anti-fašistideks nimetanud "nõukogude internatsionalistide" suust. Mõlemate hääl jõudis Washingtoni ning Moskva võimukoridoridesse, muutes holokausti probleemistiku Eestile välispoliitiliseks peavaluks. Nõukogude okupatsiooni kuritegude lisandumine Jakobsoni komisjoni huviorbiiti oli mõeldud esmajoones Eesti-sisese maharahustamisena – "nende" kuritegusid tuleb uurida võrdsetel alustel "meie" kuritegudega. "Saksa ajal" kordasaadetu objetiivseks hindamiseks on vaja teada varasemal "vene ajal" juhtunut. Sündmuste seotus on just ajavahemikus 1940–1944 täiesti ilmne.
Teine põhjus selles lühiartiklis Saksa okupatsiooni vaatlemiseks on sügavalt isiklik: siinkirjutajat huvitab juba aastaid ohvrite või end ohvriks pidavate inimgruppide osalus inimsusevastastes kuritegudes – Eestis, Iisraelis või endises Jugoslaavias.
Jakobsoni komisjoni raportis on Saksa okupatsioonile pühendatud III osa, lehekülgedel 521–739. Kokku üheksateist temaatilist uuringut, mille autoriteks on Meelis Maripuu, Indrek Paavle, Argo Kuusik ja Riho Västrik.
Mis siinkirjutajat üllatas ja isegi rabas, on Argo Kuusiku ülevaade "Public sentiments during the period of German occupation" (umbes "Rahva meelsus Saksa okupatsiooni ajal). Ülevaade põhineb Eesti Julgeolekupolitsei aruannetel. Politseiametnikud on registreerinud kuulujutte ning meeleolusid Tallinnas, Tartus, Pärnus, Rakveres, Narvas, Haapsalus, Kuressaares, Viljandis, Petseris. (Rahva meelsuse tajumine diktatuuri tingimustes vääriks kindlasti omaette käsitlust; Saksamaal tegeles rahva meelsuse uurimisega Gestapo, kes saatis vastavad aruanded valitud ametkondadele, ent propagandaminister Joseph Goebbels hankis väärtuslikku infot ennekõike oma lihaselt emalt, kes käis vabalt läbi n-ö lihtsa rahvaga; uuemas vene seriaalis Leonid Brežnevi elust võib näha stseeni, kus NLKP peasekretäri habemeajaja jutustab Brežnevile rahva hulgas levivaid ankedoote temast endast.)
1941. aasta oktoobris täheldati Narvas muret, et Vene piiri tagant voolab Eesti aladele põgenikke; paljud inimesed olid rahuoolematud, et endised kommunistid liiguvad vabalt ringi; piiriäärsete inimeste hulgas loodetud, et venelased deporteeritakse itta (lk 613). Venelaste ärasaatmise ootust märgati detsembris kõikjal Eestis.
Pehme käitumine endiste kommunistidega oli rahvale pinnuks silmas kogu Saksa okupatsiooni kestel: 1942. aasta oktoobris oldi Valgas pahased karistusaja ära istunud kommunistide vabastamise pärast (lk 619), sama rahulolematust täheldati seal 1943. aasta veebruaris (lk 623), 1943. aasta juunis nuriseti Rakveres, et endised kommunistid on vabad ja et nad pole oma vaateid muutnud (lk 629), 1944. aasta veebruaris käis üle kogu Eesti kõlakas, et endised bolševikud tõstavad pead ja et mõnedes kohtades koostavad nad juba punaste tagasituleku ootuses hukkamisele määratute nimekirjasid (lk 632).
Vene sõjavange olevat rahva arvates toidetud paremini kui Eesti töölisi, teatati Tartust 1942. aasta oktoobris (lk 618), novembris sama nurin Narvas (lk 620), Rakveres täheldati 1943. aasta märtsis rahulolematust, et sakslased lubavad kinni püütud vene langevarjuritel leida tööd organisatsioonis Todt (selle asemel, et nad hukata?) (lk 625). Seega jääb Julgeolekupolitsei aruannetest mulje, et Saksa okupatsioonivõimud suhtusid rahva arvates "vaenulikku elementi" liiga pehmelt.
Kui rahva hulgas oli selliseid meeleolusid, siis võiks loogiliselt oletada, et need eestlastest, kes pääsesid "vaenlaste" elu ja surma üle otsustama, käitusid karmilt ning kindlakäeliselt. Numbreid: Julgeolekupolitsei ja SD ülema Sturmbannführer Martin Sandbergeri alluvuses oli 1943. aastal Eestis 2174 inimest, vaid 103 neist olid sakslased, ülejäänud seega eestlased. Jakobsoni komisjoni arvates hukati aastail 1941-44 Eesti piirides ühtekokku 7800 Eesti kodanikku ja residenti, umbes 70 protsenti ohvreist olid eestlased, 15 protsenti venelased, 12 protsenti juudid. Süüdimõistvad otsused (juudid välja arvatud, sest nende saatus oli eranditult sakslaste otsustada) langetati Julgeolekupolitsei B osakonna ametnike poolt; B osakond oli Sandbergeri organisatsiooni n-ö eesti haru, mida juhtis major Ain-Ervin Mere. Julgeolekupolitsei eesti haru teostas ülekuulamisi ning ettepanekud karistuseks tulid samuti sealt; saksa haru vaid kinnitas otsused (lk 647).
Holokaustist. Kuigi juutide saatus oli Sonderkomando 1a eesotsas siia saabunud Sturmbannführer Sandbergeri kätes, olid juutide hukkamisega seotud ka eestlased. 1941. aasta juulis puhkenud Tartu tänavalahingutes süüdistati linna põlemapanemises juute; isegi juudi lapsi olevat linna peal nähtud Molotovi kokteilidega (lk 652). 12. juulil andis Lõuna-Eesti metsavendade ülem major Friedrich Kurg korralduse arreteerida kohalikud juudid. Nende elu lõppes tankitõrjekraavis.
Tartu koonduslaagri ajalugu ning Tartu hukkamisi käsitlev Riho Västrik arutleb lehekülgedel 697–701 ohvrite arvu üle. Teatavasti raiusid nõukogude uurimisorganid "igavesti graniidi sisse" ohvrite arvuks 12 000 hinge. Västrik osutab asjaolule, et ohvrite ligikaudse arvu teatasid nõukogude organid juba enne seda, kui vastav komisjon üldse tööd alustas. Jakobsoni komisjoni arvates võis ohvrite tegelik arv olla kolm-neli korda väiksem.
Üllatav oli siinkirjutajale Västriku ja Maripuu kirjutatud Vaivara koonduslaagri ajalugu (lk 719–738). Laager tekkis 1943. aasta augustis, see likvideeriti Saksa okupatsiooni lõpuga Eestis. Jakobsoni komisjoni hinnagul võis vangide arv ulatuda 10 000ni (lk 725–26). Laager loodi põlevkivitööstuse varustamiseks tööjõuga. Juutidest vangid pärinesid Poola, Leedu ja Läti getodest. Kuna Lätisse toodi juute mujaltki Euroopast, võib öelda, et Eesti põlevkivitööstuses oli tööle pandud rahvusvaheline seltskond. Vaivara laager oli Ida-Virumaad hõlmanud laagritevõrk, kus Vaivara oli "põhilaager" (Stammlager), millest tekkisid arvukad kõrvallaagrid. Jakobsoni komisjon loetleb kokku kuni 23 kõrvallaagrit. Laagrite selline organiseerimine oli Saksamaal tavaline.
Vaivara komandant Hauptsturmführer Hans Aumeier oli 10aastase laagrite juhtimise kogemusega mees, kelle teenistusraamatus esinesid sellised paigad nagu Dachau, Buchenwald, Auschwitz, Majdanek (lk 738). 1944. aasta sügisel Punaarmee pealetungi eest evakueerumisel viidi osa vange Saksamaa laagritesse, osa aga hukati Kloogal (paljunähtud fotod süütamata tuleriitadest, kus on kihiti inimesed ja halud, dokumenteerivad põlevkivitööstuse orjade lõppu). Vaivara laagri valvuriteks olid vähemalt osaliselt eestlased. On mainitud 278. pataljoni 3. kompaniid, mille ülemaks oli major Johannes Koort. Narva harulaagri valvuritena on mainitud Eesti-Läti segameeskonda. Ereda ja Kunda harulaagreid valvasid Eestist pärit venelased (lk 728).
Lõpetan isikliku märkusega: olles pärit Ida-Virumaalt, võin kindlalt väita, et nõukogude ajal polnud sealkandis võimalik tähele panna vähimaidki märke kunagiste koonduslaagrite mälestamisest. Erinevalt Punaarmeele püstitatud monumendist Sinimägedes polnud ei Vaivaras ega ka Viivikonnas ühtegi viidet kunagistele koonduslaagri vangidele. Samuti ei mainitud koolides läbi viidud patriootilise kasvatustöö käigus iialgi Vaivara laagrit. Võib öelda, et nõukogude tsiviil-religioonis oli see laager unustatud või siis maha vaikitud. Põhjus? Oletan, et nõukogude võim ei tahtnud seostada Eesti NSV põlevkivitööstust, oma uhkusprojekti, natslike koonduslaagritega. (Seda enam, et siin olid kerged tekkima ebasoovitavad paralleelid: Sillamäel oli pärast sõda vangilaager, Kirde-Eesti põlevkivitööstuses kasutati "kulakute" sunniviisilist tööd.)
Vaivara laagri puudumist Eesti rahva mälus on keerulisem seletada. Võib-olla tuleb seda amneesiat vaadata Narva rindel ja Sinimägedes peetud kaitselahingute kontekstis: rindel näidati eestluse mehemeelt vabariigi taastamiseks ning Euroopa vabatahtlike kangelaslikul osalusel; vaid mõned kilomeetrid lääne pool rinnet maitsesid samal ajal tuhanded inimesed, samuti paljudest Euroopa riikidest, kibedat orjaleiba. See on Sinimägede epopöa sünge tahk.
Jakobsoni komisjoni aruande avaldamine sattus ülimalt õigele ajale. Ekspressi arvamusküljel kirjutab Heikki Ahonen, et nn anti-fašistid on hakanud taasavaldama nõukogudeaegseid tsiviil-religiooni tekste, soovides Eesti rahvale anda järeleaitamistunde. See on läbitud etapp. Selliste tekstide järele puudub vajadus. Tegelikult ka nn anti-fašistidel endil.
"Estonia 1940-45. Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity"
Tallinn, 2006. 1337 lk.
