Jalutuskäigud linna- ja tekstimaastikul
Kahtlemata võib Michel de Certeau’d (1925–1986) pidada Maurice Merleau-Ponty kõrval viimase aja üheks trendikamaks filosoofiks. Teatud mõttes pole selles ju ka midagi imestusväärset, kuna prantsuse erudiidi kirjutistes avalduv tasandite rohkus on tõeliselt köitev. Tema teostes põimuvad omavahel antropoloogia, usundilugu, keeleteadus, psühhoanalüüs, sotsioloogia, filosoofia.
Michel de Certeau’le mõju avaldanud autoritest võiks mainida näiteks Freudi, Foucault’d, Bourdieu’d, Lévi-Straussi, aga ka Wittgensteini. Muide, kuigi de Certeau oli 1950ndatest saati jesuiitide ordu liige, oli tema mõtlemine äärmiselt erk ning kriitiline kõikide – ka religioossete – teemade suhtes. Lisaks paljude interdistsiplinaarsete uurimuste kirjutamisele jõudis ta õpetada mitmel pool Euroopas ja Ameerikas.
Siiski on Michel de Certeau värvikas isik üldtuntuks saanud peamiselt kultusteose "Igapäevased praktikad, I osa. Tegemiskunstid" (1980) kaudu. Ja kui veel täpsem olla, siis peamiselt raamatu kolmanda osa tõttu, mis käsitleb ruumipraktikaid. Või vähemasti keskkonnaesteetikute seas on see nii, julgen väita.
Meenutades mõne aasta taguseid septembrisündmusi tundub suisa prohvetlik, et de Certeau alustab oma "Jalutuskäike linnas" World Trade Centeri 110. korruselt avaneva panoptilise vaatega Manhattanile: "Tõus laseb seda teksti lugeda, olla nagu päikese Silm, jumala pilt. Visuaalse ja gnostilise tungi puhang. Olla ainult üks nägev punkt – see on teadmise unistus.
Kas pärast seda tõusu tuleb taas laskuda hämarasse ruumi, kus ringlevad rahvahulgad, keda võib näha ülevalt, aga mitte all viibides? Ikarose kukkumine" (lk 151).
Tavalised linlased – jalakäijad – sellest totaalsest vaatest osa ei saa, nende trajektoorid moodustavad loetamatu teksti: "Need praktikud kasutavad ruume, mida pole näha; nad tunnevad neid niisama pimesi, nagu teineteist tunnevad kaks armuembuses keha" (lk 152). Seega püüab de Certeau nähtava ehk siis Suure kõrval jäädvustada linnaruumi väikseid lugusid: intiimseid radu, kombitavaid pindu: "Sammude sahisev mass on loendamatu hulk ainukordsusi. Nende mäng kujundab ruume" (lk 157). Mittefiloloogina on mulle veidi häriv, et de Certeau kasutab ruumis liikumise kohta pidevalt keeleteadusest pärit terminoloogiat (võrreldes kõndimise akti lausumisega; rääkides elutsemise retoorikast; asündetonist, mis elimineerib, jne). Ses suhtes ei ole ruumi loomine filosoofi jaoks mitte niivõrd aistinguline kui keeleline.
"Postmodernse" kriitilise mõtelejana arvustab ta – kohati veel tänasenigi levinud – funktsionalistlikku totalitaarset linnaplaneerimisviisi, mis Michel de Certeau arvates püüab kohalikke autoriteete (ehk siis diskursust, mis "annab" mänguruumi) hävitada, kuna need rikuvad süsteemi ühehäälsust. Ometigi loovad tähenduslikke kohti just legendid, mälestused, kujutluspildid.
Võluvalt provotseeriv on ruumi tunnetamise seostamine isiksuse arenguga, de Certeau seob siin kokku Heideggeri, Freudi ja Lacani. Lapse jaoks elevust tekitav võimalus olla olemas ilma teiseta (s.o "emata"), kuid ometi vältimatus suhtes tolle kadunuga, on nõnda justkui esimene ruumiline struktuur: "Nõnda algab kõndimine, mida Freud võrdleb emakese maa jalge alla tallamisega" (lk 172).
Tabavaid tähelepanekuid on teisigi. Näiteks võrdleb de Certeau rongisõitu Düreri "Melanhoolia" olustikuga: me viibime väljaspool asju, olles eraldi ja ja lahtisõlmitud, hüljatuna täis imetlust. Äärmiselt teravmeelselt on sõnastatud "parukategemine" – põiklemise praktika ehk siis asutuse (peremehe) materjali ülejääkide, töövahendite, -aja kasutamine muuks (loominguliseks) otstarbeks. Või et mälu on nagu kägugi "tootlik" ainult nendes kohtades, mis pole tema enda omad jne. Väga ausalt kirjutab de Certeau suremisest, kus surija lahkub sekkumise-tegemise väljalt tähendusetuse valda. Kuid ometigi ähmastavad lausumine ja kirjutamine kaduviku ja tajutavuse piirimaid.
Retooriliselt võiks lõpetuseks küsida, kellele "Tegemiskunstid" siiski peaks korda minema? Autor on I osa sissejuhatuses sõnastanud õige empaatilise vastuse: "See raamat on pühendatud lihtinimestele. Tavalistele kangelastele. Laialt levinud tegelastele. Loendamatutele kõndijatele."
Michel de Certeau
"Igapäevased praktikad, I osa. Tegemiskunstid"
Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2005. 279 lk.
