James Bond on tagasi Suurbritannias, seekord on temaga kaasas neiu nimega Pussy Galore. Kuid mõlemat hakkab närima isu seikluste järele, sest igavus võtab võimust. Salaagendi õnneks saadetakse ta taas missioonile. Bond peab Saksamaale reisima, et võtta osa Grand Prix’ võidusõidust ja nurjata argpüksliku Vene agentuuri SMERSH plaanid. Seal olles satub ta jälile kurja korealase Jason Sini kavatsustele, mis teostumise korral seaks ohtu Ameerika. Nüüd peab Bond koos salapärase Jeopardy Lane’iga pidama võidujooksu ajaga, enne kui on liiga hilja.

Anthony Horowitz on tuntud Alex Rideri raamatusarja ja mitme Suurbritannia telesarja (sh “Midsomeri mõrvad”) kirjutajana. Ta suudab Ian Flemingi stiili hästi imiteerida, sobitades kokku ajakirjandusliku asjatundlikkuse fantaasiaküllase süžeega. Sellised peatükid nagu Grand Prix’ toimumine Saksamaal on kirja pandud lausa piinliku täpsuseni paika sätitud detailitruudusega ja seda tüüpi realismi eredus suudab tähelepanu loo naeruväärsematelt elementidelt osavalt kõrvale juhtida.

Bond ise on samuti hästi tabatud. Filmivastes leiduvat huumorit vältides toob Horowitz Bondi tagasi Flemingi loomingu juurde: ta on morn riigi palgal töötav agent, kelle joomine ja sõltuvus ohtlikest olukordadest maskeerivad tema nihilismi ja tõsiasja, et ega teda kauaks siin maailmas pole. Horowitz ei varju ka Flemingi tumedamate ideede eest – Bond on endiselt pidurdamatu misogüün ja rassist, samas kui kurikael on tüüpiline halb “võõramaalane”. Kuid Bondi lugude maailmas on need jooned vabandatavad – ja Horowitzil õnnestub isegi paar korda ka bondindusse sisse kodeeritud probleemide üle nalja visata.

“Trigger Mortise” suurim saavutus on see, et tegu on kaasahaarava seiklusega, mis on ühekorraga julge ja jahmatav, kordagi maha käimata. Täpselt nagu üks Bondi-lugu olema peab.